Rein Raud tõstatab Eesti Ekspressis üles terava küsimuse: mis annab alust arvata, et just võimu- ja saamahimu on need omadused, mis on meile kõige olulisemad ja mida me mingil tingimusel ei peaks üritama endas ületada? Kui ahnust mitte üksnes ei sallita, vaid lausa premeeritakse, kui konkurentsi hinnatakse kõrgemalt kui koostööd, siis käib alla solidaarsustunne.
Ilmselt just vajakajäämine solidaarsustundes, kasvav tendents sotsiaalseks kihistumiseks ning ühiskonnas üha teravamalt tunnetatav õiglustunde devalveerumine on viinud inimesed tänavale mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid mitmel pool mujalgi. Araabia kevade sündmused pole jõudnud veel vaibuda, kui maailma haaras uus masse koondav liikumine, mis sai alguse demokraatia ja vabaduse kantsist, Ameerika Ühendriikide suurlinnast New Yorkist. 17. septembril 2011 kogunes tuhatkond inimest Wall Streeti börsihoone juurde, et avaldada meelt pangandussüsteemi vastu. Sõnum on tegelikult lihtne – kapitalism sellisel kujul enam ei toimi ja pangandussüsteemis peab midagi muutuma. Eesti Ekspressis avaldatud intervjuus väidab endine investeerimispankur Tarmo Jüristo, et Occupy Wall Street liikumisel on tugevad anarhistlikud juured – puuduvad juhid, puudub soov muutuda poliitiliseks parteiks ning ka käitumine on selline, nagu riiki ei eksisteeriks. Konkreetsete juhtide ja ühtsete seisukohtade puudumist on peetud selle liikumise nõrkadeks külgedeks. Kuid just sellisena on liikumine muutunud sajapealiseks loheks, kelle kasuks töötab tänapäevane sotsiaalmeedia ning kelle raevu toidab hirm American dream’i lõplikust kokkuvarisemisest. Jüristo sõnul ei ole keskseks küsimuseks pankurite ahnus, vaid see, et aina suuremale osale inimestest on hakanud tunduma, et ahnus, korruptsioon ja ebavõrdsus ei ole tänapäevase kapitalismi ning esindusdemokraatia puhul pelgalt ebameeldivad kõrvalnähud, vaid olemuslikud jooned. Miks üldse on meil hulk inimesi, kes on stinking rich, samas kui paljud inimesed peavad vaeva nägema, et kuu lõpus kapis süüa oleks? Kas oleks kuidagi mõeldav nii, et sellist olukorda ei tekikski? Just selliste olemuslike küsimustega tegelevad lugematud miniassambleed erinevates linnades, telklinnakutes, erinevates mini-kommuunides üle riigi.
Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga pakub Eesti Päevalehes välja mõned lahendused, mida teha, kui kapitalism ja kultuuris juurdunud arusaamad sotsiaalsest õiglusest enam hästi ei sobi. Esiteks võib panustada veenmistööle, mis juuriks välja meie senised arusaamad sotsiaalsest õiglusest. Teiseks võib demokraatlik kapitalism asenduda autoritaarse kapitalismiga (kombinatsioon Aasia nuudist ja Euroopa väärtpaberiturust). Kolmanda võimalusena loodab ta, et leitakse mõni demokraatlik viis ressursside ümberjaotamiseks ja ebavõrdsuse kasvu pidurdamiseks. Occupy Wall Street liikumises ei näe Väljataga aga seda jõudu, mis viiks süsteemi muutumiseni. Tarmo Jüristo hinnangul on oluline aga just see, et protsesside käigus saavad otsused ühiselt läbi arutatud ning kõik on teadlikud probleemi olulistest aspektidest ja teavad poolt- ja vastuväiteid. Isegi kui jõutakse otsusele, mis pole esimene eelistus, on kõiki vähemalt ära kuulatud.
Võimalik, et sarnaselt paljudele eelkäijatele, on meil ka Occupy Wall Street liikumise puhul võimalus tulemust hinnata alles aastate pärast. Viitab ju Jüristogi oma intervjuus, et lühiajaliselt võib see liikumine tuua kaasa pigem vastureaktsiooni, läbikukkumise. Mõju võib avalduda alles palju hiljem.
Võib arvata, et Occupy Wall Street ise ei ole veel murranguliseks nähtuseks, nagu seda on olnud sotsiaalsed liikumised aastatel 1789, 1848 või 1968. Occupy Wall Street liikumine ei paku välja lahendusi, kuid tema näol on tegemist ühiskonna valulise reaktsiooniga teatud suundumustele, mida ei ole võimalik kauem ignoreerida. Võimalik, et Ühendriikide valitsus suudab järgneva poole aasta jooksul võtta vastu rida otsuseid, mis vähemalt hetkeliselt leevendaksid olukorda ning annaksid signaali ohustatud keskklassile, et neil on võimalus liikuvale rongile veel peale jõuda. Võimalik, et vähemalt näiliselt leitakse uus ühine välisvaenlane, tänu kellele on võimalik taas äratada ellu ameerikalik patriotism, armastus oma kodumaa ja valitsuse vastu, mis aitaks juhtida tähelepanu kõrvale olulisemalt. Kuid võimalik on ka see, et seisame uue ajastu lävel, kus peame tunnistama, et isegi kapitalism ei ole igavene, kuna ta põhineb inimese madalamatel tungidel – saamahimul ja ihade rahuldamisel. Viimase kahekümne aastaga plahvatuslikult levinud usk vaimsetesse väärtustesse, kodanikuühiskonda ja õiglusesse kui elukvaliteedi näitajasse on tekitanud surve ka liberaalse maailmakäsitluse ümberhindamiseks. Kui Jüristo sõnul sõltub ühiskondlikust kokkuleppest see, kuidas raha ühiskonnas jaguneb, siis on ka Occupy Wall Street liikumise sõnum selgeks signaaliks leppe osapooltele, et midagi tuleb ühiskonnas muuta. Ilmselt ei tee seda üks spontaanselt alanud liikumine, kuid kui ta on andnud kasvõi niipalju, et suutnud pälvida sedavõrd suure rahvusvahelise meedia tähelepanu ning survestanud valitsusi alustama sotsiaalset dialoogi oma rahvaga, on ta juba teinud midagi tõeliselt märkimisväärset.
Kasutatud kirjandus:
Sander, M. (09.12.2011). Occupy Wall Street on anarhistlik liikumine. Eesti Ekspress. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386 (02.01.2012).
Väljataga, M. (20.12.2011). Enne uut normaalsust. Eesti Päevaleht. http://www.epl.ee/news/arvamus/enne-uut-normaalsust.d?id=63566844 (02.01.2011).
Raud, R. (19.12.2011). Mis meid määratleb? Eesti Ekspress. http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/rein-raud-mis-meid-maaratleb.d?id=63437784 (02.01.2011).
