Max Weber ja protestantlik eetika

Karl Emil Maximilian „Max“ Weber sündis 21. aprillil 1864. aastal Erfurdis juristi perekonnas. Ülikoolis õppis ta juurat, majandust, filosoofiat ja ajalugu ning lõpetas 1889. aastal Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli juristina. 1893-1894 töötas ta erakorralise juuraprofessorina Berliinis, 1994-1896 rahvamajanduse professorina Freiburgis ja seejärel kuni 1903. aastani Heidelbergis. Peale professorikohast loobumist jätkas tegutsemist sotsiaalteaduslike kirjutiste avaldajana ning oli üks saksa sotsioloogiaseltsi asutajaid 1909. aastal. Weber suri 14. juunil 1920. aastal Hispaania grippi. Émile Durkheimi ja Karl Marxi kõrval on peetud teda üheks kolmest kaasaegse sotsiaalteaduse rajajaks. Weberi mõjukaimaks teoseks on „Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus“ („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) ning kus Weber püüab leida viiteid protestantliku eetika mõjudele ratsionaalse eluhoiaku ja kapitalistliku vaimu väljakujunemise keerulises protsessis, millest annab ülevaate ka käesolev referaat.

Referaat põhineb peamiselt ühel allikal, mistõttu referaadi autor ei ole pidanud otstarbekaks tuua teksti sees eraldi välja viiteid. Ometigi tuleb silmas pidada, et Weberi suurteos „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ ning mahukas essee „Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim“ toetuvad omakorda väga paljudele allikatele, mistõttu referaadi autor on võimalusel püüdnud algallikate autorlusele teksti sees siiski tähelepanu juhtida. Referaadi ülesehitus vastab refereeritava allika ülesehituse loogikale, kuna selle muutmine oleks oluliselt muutnud ka Weberi tahet teemat just sellise arenduse kaudu konstrueerida. Referaadi maht ületab etteantud mahtu tuntavalt, kuid peale pikka kaalumist võttis autor riski kalduda pigem pikemasse arutelusse, kui jätta välja olulisi aspekte, ilma milleta võib Weberi konstrueeritud diskursus mõne olulise detaili puudumise tõttu puudulikuks jääda.

Usk ja sotsiaalsed kihid

Max Weber alustab probleemi kirjeldust viidates ilmingutele, et kapitali omamisel ja ettevõtlusel on selgelt protestantlik loomus. Ta viitab fenomenile, mille kohaselt usuline erinevus langeb kokku rahvuslikuga ja ühtlasi kultuurilise arengu tasemega ning seda peaaegu kõikjal, kus kapitalistlik areng on oma õitsenguajal olnud vaba elanikkonna sotsiaalseks stratifitseerimiseks ja kutsealaseks liigendamiseks vastavalt oma vajadustele. Paljud jõukamad piirkonnad pöördusid 16. sajandil protestantismi, mis tekitab küsimuse, mis oli sellise kirikliku revolutsiooni eelsoodumuseks? Osaliselt tingis seda traditsioonilisest majandusmudelist loobumine, mis andis julgust kahelda ka teistes autoriteetides. Paljudele võis tunduda, et kiriklik elu juhtimine oli liiga nõrk ning see vajas tugevdamist ja reguleerimist.

Weber toob välja, et katoliiklased eelistasid oma lapsi koolitada pigem humanitaaraladel, mis tingis nende madala osaluse kapitalistlikus ettevõtluses. Kuid ka religioossest atmosfäärist ja kodusest kasvatusest tingitud konservatiivsus määras nende vähest kutsealast liikumist, näiteks käsitöölisest vabrikutööliseks. Seevastu protestandid kalduvad tema sõnul majandusliku ratsionalismi poole nii valitseva kui ka valitsetud kihina, niihästi enamuse kui ka vähemusena, mida katoliiklaste puhul ei ole võimalik väita.

Madalmaade kalvinismi (ketserlust) on iseloomustatud kui „kapitalimajanduse taimelava“. Ka Saksamaal on kalvinism olnud kapitalistliku vaimu arenemisele edendavam kui teised usutunnistused, näiteks luterlus. Väga eredalt võib täheldada seoseid usukorralduse ja ärivaimu arenguga sellistes sektides nagu kveekerid Inglismaal ja Põhja-Ameerikas, mennoniidid Madalmaadel ja Saksamaal, pietistid Reinimaal. Sellegipoolest oli taolisel protestantismil vähe tegemist sellega, mida tänapäeval nimetatakse „progressiks“.

Kapitalismi vaim

Selles peatükis püüab Weber selgitada „töö vaimu“ keerulist arenguteed „kapitalistlikuks vaimuks“.  Kapitalismi „vaimu“ saab Weberi hinnangul käsitleda ennekõike kui seoste kompleksi ajaloolises tegelikkuses, mille me tema kultuurilise tähtsuse seisukohalt vaadatuna liidame mõisteliseks tervikuks. See tuleb oma üksikutest, ajaloolisest tegelikkusest järelduvatest koostisosadest järk-järgult kokku seada, ehk et ta ilmutab ennast alles arutlemise jooksul. Weber püüab defineerimise asemel näitlikustada kapitalismi vaimu läbi Benjamin Franklini teeside (aeg on raha; krediit on raha; rahal on sigiv ja paljunev loomus; ausus ja töökus mõjutavad krediidisaamist). Siit paistab silma ennekõike krediidiväärilise aumehe ideaal ning idee, et üksikisik on kohustatud omaette eesmärgina tundma huvi oma kapitali suurendamise vastu. See pole üksnes „äritarkus“, vaid eetos, mis nendes õpetussõnades peitub. Franklini kohaselt on rahateenimine inimese elueesmärgiks ning seni, kuni see toimub legaalselt, on rahateenimine kutsealase tubliduse tulemuseks ja väljenduseks ning Franklini moraali tõeline algus ja ots. Weber rõhutab siinkohal (ühtviisi tuntud ja tundmatut) kutsealase kohustuse ideed – mõtet kohustusest, mida üksikisik peab tundma ja tunneb oma „professionaalse“ tegevuse sisu ees (pole vahet, kas oma tööjõu või ainelise varanduse ärakasutamisena). See idee on kapitalistliku kultuuri „sotsiaaleetikale“ iseloomulik ja teatud mõttes põhjapaneva tähendusega. Selleks, et kapitalismi normid saaksid välja kujuneda, on kõigepealt pidanud tekkima eluviis ja ellusuhtumine, ja seda mitte üksikutes isoleeritud indiviidides, vaid tervetele inimgruppidele omase mõttelaadina. Sellist „kapitalistliku vaimu“ kujunemist ei saa seletada ahnuse kui tungiga, kuna kasumijahti on olnud kõigil aegadel, kus see vähegi võimalik on olnud. Koos traditsioonide purunemise ja vaba ettevõtluse sissetungiga sotsiaalsetesse suhetesse ei kaasnenud kasumijahi eetilist jaatamist, vaid üksnes sallivat suhtumist sellesse kui paratamatusesse. Seega tuli kapitalismi vaimul esmalt võidelda traditsionalismiga, kus inimene ei taha loomu poolest üha rohkem raha teenida, vaid lihtsalt elada nii nagu ta on harjunud ja teenida just niipalju, kui elamiseks vaja on (traditsioonilisteks vajadusteks) ehk kus tükitöölise palga tõstmisega kaasnes hoopis tööviljakuse vähenemine.

Ainult kauakestva kasvatusprotsessi tulemusel saab kujuneda välja vastutustunne ja meelelaad, mis suudab lahti rebida küsimusest, kuidas maksimaalse mugavuse ja minimaalse jõudluse juures saada harjunud tasu ning mis suhtub töösse kui „kutsesse“. Weber toob mitmeid näiteid sellest, kuidas vormiliselt kapitalistlikud organisatsioonid olid tegelikult oma loomult traditsionalistlikud – ärilise ettevõtte üle valitsesid traditsiooniline elulaad, traditsiooniline kasumi suurus, traditsiooniline töömaht, asjaajamine, suhted tööliste ja äripartneritega jne. Üleminek traditsionalistlikult majanduselt toimus märkamatult – põhimõte „odavam hind, suurem läbimüük“ jõudis linnast maale ning tõi endaga kaasa konkurentsivõitluse ja „kaasaegse kapitalismi vaimu“. Need isikud ei olnud hulljulged spekulandid ega „suured rahamehed“, vaid täielikult tööle andunud, rangelt kodanlike vaadete ja põhimõtetega mehed. Neile on äri koos pideva tööga „eluliselt vajalik“ – inimene eksisteeris oma äri jaoks ja mitte vastupidi.

Majanduslikku ratsionalismi on nimetatud kaasaegse majanduse põhimotiiviks. Tehnika ja majanduse alasest ratsionaliseerimisprotsessist on tingitud üks kodanliku ühiskonna „eluideaali“ oluline osa – töö – mis teenib inimkonna materiaalsete hüvedega varustamise ratsionaalset kujundamist. Kaasaegse ettevõtluse spetsiifilise ja idealistliku elurõõmu juurde kuulub rõõm ja uhkus paljudele inimestele töö andmise üle, kaasalöömine kodulinna majanduslikus õitsengus. Suunatus range eelarvelise arvepidamise baasil ratsionaliseeritud, plaanipärasele ja asjalikkust taotlevale majanduslikule edule oli vastupidine talupoeglikule peost suhu elamisele, tsunftikäsitööliste privilegeeritud logelemisele ning spekuleerimisele orienteeritud avantüristlikule kapitalismile. Paraku ei saa kapitalismi vaimu teket seletada ainuüksi ratsionalismist lähtuvalt, kuna ratsionalismi ajalugu ei osuta eri elualadel paralleelselt progresseeruvale arengule (ratsionaalsus ühes valdkonnas ei ole seotud ratsionaalsusega teistes valdkondades). Seega kätkeb ratsionalism endas tervet vastuolude maailma, eriti kui käsitleme üksikhuvide seisukohast täielikult irratsionaalset andumist kutselisele tööle.

Lutheri kutsekontseptsioon

Katoliiklikud rahvad ja klassikaline antiikaeg ei tunne seda, mida Weber nimetab „kutseks“ (kindla ameti, piiritletud tööala tähenduses), samas kui väljend eksisteerib kõigil peamiselt protestantlikel rahvastel. Sõna on oma tänapäevases mõttes pärit piiblitõlgetest (kantuna mitte originaali, vaid tõlkija vaimust). „Kutse“ mõistes väljendub kõigi protestantlike denominatsioonide keskne dogma, mis heidab kõrvale katoliikliku teoloogia poolt toimingute jaotamise ettekirjutatuteks ja soovitatuteks ning tunnistab Jumalale meelepäraseks mitte munkliku askeesi, vaid maiste kohustuste täitmise, mis saab iga üksiku inimese „kutseks“. Luther peab munklikku eluviisi väärtusetuks õigustuseks Jumala ees ning ilmalikest kohustustest kõrvalehoidva egoistliku kalkuse tulemuseks. Ilmalike kohustuste täitmine on igal juhul ainus tee olla jumalale meelepärane (ainult see on jumala tahe, mistõttu kõik elukutsed maksvat Jumala ees ühepalju). Ilmaliku kutsealase elu kõlbeline kvalifitseerimine oli reformatsiooni ja seega eriti Lutheri üks kõige tõsisemate tagajärgedega saavutusi, kuid seda ei tohi sisemiselt sarnaseks pidada „kapitalismi vaimuga“. Reformatsiooni saavutuseks oli eeskätt see, et vastupidiselt katoliiklikule käsitusele kasvas tugevasti kõlbeline rõhuasetus ilmalikule kutsealasele tööle ning religioossele tasule selle eest. Kui algusaastatel Luther pigem ei pidanud vajalikuks panna rõhku elukutse laadile, siis ajapikku tema rõhuasetus muutub ning iga üksiku isiku konkreetne elukutse muutub üha rohkem Jumala otseseks käsuks – süveneb traditsionalistlik värving, mille kohaselt üksikisik peab jääma põhimõtteliselt sellesse elukutsesse ja seisusse, kuhu Jumal ta on määranud, ning pidama oma maiseid püüdlusi selle sotsiaalse positsiooni raamides. Nõnda jäi Lutheril kutsemõiste seotuks traditsionalismiga.

Reformatsiooni kultuuriline mõju oli reformaatorite tegevuse ettekavatsematu ja lausa tahtmatu tagajärg. „Kapitalismi vaim“ ei saanud kuidagi tekkida ainult reformatsiooni teatud mõjude tulemusena. Kapitalistliku äriettevõtte vormid on kaugelt vanemad kui reformatsioon. Seetõttu rõhutab Weber, et kindlaks tuleb teha ainult seda, kas ja kuivõrd on usuline mõju olnud osaline „kapitalistliku vaimu“ kvalitatiivses kujundamises ja kvantitatiivses ekspansioonis üle maailma ning millised kapitalistlikule alusele toetuva kultuuri küljed ulatuvad tagasi selle usulise mõjuni. Alles peale „valiksuguluse“ selgekstegemist saab teha katse hinnata, millisel määral võib kaasaegse kultuuri sisu ajalooliselt seletada usuliste motiividega.

Ilmaliku askeesi usulised alused

Askeetlikul protestantismil on olnud peamiselt nelja liiki ajaloolisi kandjaid: 1. kalvinism; 2. pietism; 3. metodism; 4. anababtistlikust liikumisest arenenud sektid. Ükski neist ei seisnud teistega absoluutselt vastamisi. Weberi kirjeldatud kõlbelise eluviisi ilminguid kohtab võrdselt kõigi nende nelja või nende kombinatsioonist võrsunud denominatsiooni pooldajatel. Sarnased eetilised maksiimid võivad olla seotud erinevate dogmaatiliste alustega. Weberile oli oluline nende religioosse usu ja praktilise religioosse elu loodud psühholoogiliste stiimulite kindlakstegemine, mis suunasid eluviise ja hoidsid indiviide neis eluviisides. Selleks demonstreerib ta religioosseid ideid ideaaltüüpidena, et leida usuliste ideede poolt avaldatud spetsiifilisi mõjusid.

Kalvinismile kõige iseloomulikumaks dogmaks on õpetus predestinatsioonist. Kalvinil on ettemääratus mitte läbi elatud nagu Lutheril, vaid välja mõeldud. Mitte Jumal pole inimeste, vaid inimesed Jumala pärast olemas, ning kõigel, mis toimub, saab olla mõte üksnes Jumala suuruse ülistamiseks. Jumala otsused võivad olla meile ainult sedavõrd mõistetavad ja teadasaadavad, kui ta ise heaks arvab neid meile teatavaks teha. Kui inimesed kaebaksid oma saatuse üle, oleks see sama, kui loomad kaebaksid, et nad ei ole inimeseks sündinud. Kuna Jumala otsused püsivad muutumatuna, siis on tema arm kaotamatu neile, kellele ta seda jagab ning saavutamatu neile, kelle ta sellest ilma jätab. Seega käis reformatsiooniaegne inimene üksi oma teed igavesti ettemääratud saatusele vastu. Jumala tahteks oli kristlaste sotsiaalne tegevus, sest ta tahtis, et elu sotsiaalne kuju vastaks tema käskudele. Kalvinisti sotsiaalne ilmalik tegevus oli töötamine Jumala kiituseks. Esile kerkis küsimus, kuidas tunda ära enda äravalitust? Kahtlemine äravalituses tulenes puudulikust enesekindlusest ja ebaküllaldasest usust, järelikult Jumala armu piisamatusest. Parimaks vahendiks eneseteadvuse saavutamiseks oli väsimatu kutsealane töö, mis peletab eemale usulised kahtlused ja annab teadmise enda äravalitusest. Oluliseks kujunes süstemaatiline enesekontrollimine, mille abil loob kalvinist veendumust enda lunastuses. Kalvinist oli oma maises elus täielikult ratsionaliseeritud ning teda valitses üksnes mõte Jumala au suurendamisest maa peal. Ilmalikust askeesist sai ratsionaalse eluviisi meetod – askeetlikke ideaale jälgiti ilmaliku kutsealase elu raamides.

Ka pietismiks nimetatava askeetliku suuna lähtepunktiks oli predestinatsiooniidee. Kuna teoloogiliste teadmistega polnud võimalik äravalitust tõendada, hakkasid nad umbusalduses teoloogide kiriku suhtes koondama vagaduse praktiseerijaid ilmaelust eraldatud palvetundidesse. Suurenenud hoolitsemine usu tundelise külje eest oli pietismi määravaks tunnuseks. Pietismiga kaasnes veel rangem kontroll kutsealase eluviisi üle, veel kindlam klammerdumine kutse-eetika külge. Zinzendorfile oli iseloomulik põhimõte, et usuliste tunnete lapselikkus olevat nende ehtsuse tundemärgiks. Tema ideaaliks oli lubada inimestel tunda juba olevikus emotsionaalset õndsust selle asemel, et õpetada kindlust õndsuse saavutamiseks tulevikus läbi ratsionaalse töötamise.

Euroopa pietismile vastas Anglo-Ameerikas metodism, mis oli kantud eluviiside metoodilisest süstemaatikast certitudo salutis’e saavutamiseks. Tundelisus muutus Ameerikas tugevalt emotsionaalseks, sest metodism oli mõeldud misjonitööks. Ekstaasini viiv patukahetsus aitas saavutada vahetu vaimse teadmise Jumala armust, mida oli võimalik dateerida kindla päeva ja kellaajaga. Wesley elustas vana puritaanliku idee, et head teod pole äravalituse põhjuseks, vaid ainult tundmise aluseks, ning sedagi siis, kui neid sooritatakse jumala au suurendamiseks. Oluline oli äravalituse tunne. Erinevalt pietismist juhiti äratatud tunded täiuslikkuse taotlemise ratsionaalsele teele. Tunded ei takistanud mingilgi määral eluviiside ratsionaalsust.

Kõige mõjusamalt astub kalvinismi kõrvale protestantliku askeesi iseseisva kandjana ristijate liikumine ning temast 16. ja 17. sajandi jooksul lähtunud sektid – babtistid, mennoniidid ja kveekerid. Usuühendust ehk „nähtavat kirikut“ ei käsitatud enam asutusena, vaid isiklikult usklike ja taassündinute eksklusiivse kogudusena ehk sektina. Ristiti ainult täiskasvanuid, kes on isiklikult ja sisemiselt usu omaks võtnud ning seda tunnistavad. Kõik ristijate kogudused tahtsid olla oma liikmete käitumise poolest puhtad. Õndsuse saavutamine oli võimalik läbi vastava käitumise, mis omakorda tulenes südametunnistusest. Toetuti ennekõike Jumala vaimu toime „ootamise“ ideele, mille sihiks oli kirgede ja subjektiivsuse ületamine. Askeetlikud voorused tungisid kutsetöösse, mis oli osaliselt tingitud riigitöö ja poliitika välistamisest. Südametunnistusliku kontrolli aspekti võib otseselt seostada kapitalistliku eetika seisukohtade kujunemisega. Vabatahtlik allumine sektide kõlblusnõudele vastandus otseselt kalvinistlikule rangele  kirikupolitseilisele kontrollile.

Askees ja kapitalistlik vaim

Kuigi askees näib eitavat igasugust püüdu rikkuse järele, siis kõlbeliselt taunitav on ennekõike omandil puhkamine, rikkuse nautimine koos jõudeelu ja lihalike lõbudega. Ainult tegutsemine suurendab Jumala au ja kuulsust. Järelikult on raskeimaks patuks ajaraiskamine seltskonnaeluks, lobisemiseks, luksuse tagaajamiseks, isegi rohkemaks magamiseks kui tervisele vajalik – sest iga kaotatud töötund jääb puudu teenimisest Jumala kiituseks. Puritaanliku moraaliteoloogi Richard Baxteri arvates ei leia need, kes on oma kutsetöös laisad, kunagi aega Jumala jaoks, kui see tund tuleb. Baxteri kohaselt on töö vanast ajast peale äraproovitud askeetlik abinõu ja spetsiifiline tõkend „ebapuhta“ elu kiustatustele. Pealegi on töötamine Jumala poolt ettekirjutatud elueesmärk omaette. Töötahte puudumine on Jumala armu puudumise tundemärk. Baxteri puhul on oluline mõista, et rikkus ei vabasta inimest töötegemise täitmisest – töötegemine on Jumala käsk igale inimesele tema auks nii toimida. Igaühele hoiab Jumal mingit ametit, milleks peab õppima ja mida ka pidama. Väljaspool kindlat elukutset pühendutakse rohkem laisklemisele.

Iga elukutse kasulikkus ja meelepärasus Jumalale peab silmas kõlblust ja „üldsuse“ jaoks toodetud hüvede määra, kuid kõige olulisem kriteerium on eramajanduslik „kasusaamine“. Kui Jumal näitab kätte tee, kuidas seaduslikul viisil rohkem kasu saada, siis ei tohi seda võimalust tagasi lükata ja tõrkuda Jumala ande vastuvõtmast. Seega rikkuse taotlemine polnud mitte ainult lubatud, vaid suisa nõutud. Ka puritaanide meelelahutused pidid kandma endas ratsionaalset eesmärki – olema füüsiliseks töövõimeks vajaliku puhkuse teenistuses. Taunitavad olid nad igal juhul siis, kui nad muutusid naudingulisteks, äratasid võistluslikku auahnust, tooreid instinkte või iha kihla vedada. Esteetilist või meelelahutuslikku pakkuv nauding ei tohtinud midagi maksta, kuna iga penni kulutamine mitte Jumala kiituseks, vaid mõnudele, oli taunitav teguviis.

Seega toimis protestantismi ilmalik askees omandi vahetu kasutamise vastu ning ei soosinud tarbimist, eriti luksuskaupade tarbimist. Seevastu vabaneti varade omandamise traditsionalistliku eetika kammitsaist ning legaliseeriti kasumi saamine kui Jumala tahe. Ilmaliku kutsetöö usuline väärtustamine koos tarbimise piiramisega tuli kasuks vara produktiivsele kasutamisele põhikapitalina. Weber rõhutab korduvalt, et kuhu puritaanliku ellusuhtumise võim ka iganes ulatus, tuli kõikjal ainult kasuks tendents kodanliku, majanduslikult ratsionaalse eluviisi suunas, seistes Weberi sõnul nüüdisaegse „majandusinimese“ hälli juures. Weber viitab John Wesley sõnadele, mille kohaselt usk peab paratamatult tekitama töökust ja kokkuhoidlikkust ning need ei saa luua midagi muud kui rikkust. Kuid koos rikkuse kasvamisega kasvab ka uhkus, kirg ja ilmaelu armastamine. Ehk et kui metodisti varandus kokkuhoidlikkuse ja töökuse tõttu suureneb, kasvavad ka tema uhkus, kired ja kõrkus, mistõttu alles jääb küll usu vorm, kuid selle vaim kaob pikkamööda. Võibki väita, et usulised liikumised hakkasidki ilmutama oma majanduslikku mõju alles siis, kui usulise vaimustuse haripunkt oli ületatud ning maine utilitarism esile sai kerkida. Tekkis spetsiifiline kodanlik kutse-eetos. Jumala armust ja õnnistusest teadlik kodanlik ettevõtja sai teenida kasumit, kuni tema kõlbeline käitumine oli laitmatu ja vara ei kasutatud ebasündsatel eesmärkidel. Tema käsutusse olid antud töökad ja Jumalikust elueesmärgist tööd ihkavad töölised, kes olid leppinud hüvede ebavõrdse jaotamisega maises elus ja pidasid seda Jumala salajaseks ja teadmatuks sihiks, millega tuli vaguralt leppida. Weber rõhutab siinkohal, et üks kaasaegse kapitalismi vaimu ja ühtlasi kogu kaasaegse kultuuri põhjapanevaid komponente – ratsionaalne eluviis kutseideede alusel – on sündinud kristliku askeesi vaimust. Askeesi valitsema hakkamine ilmaliku kõlbluse üle aitas kaasa mehaanilis-masinliku tootmise tehniliste ja majanduslike eeldustega seotud majanduskorralduse ülesehitamisele, mis tänapäeval ülivõimsalt sunnib seda eluviisi peale kõigile indiviididele. Askeesi vaim on sellest kestast kadunud, kapitalism seda enam ei vaja.

Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim

Siin on tegemist Max Weberi 1906. aastal avaldatud esseega, mis samuti on avaldatud raamatu „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ kaante vahel. Weber keskendub siin sekti liikme eetilisele tõendamisele, mis eristab teda kiriku liikmest. Sekti liikmeks võeti ainult neid, kelle eluviise sai sekt eetiliseks kvalifitseerida, andes sekti liikmele sellega nii-öelda kvalifikatsiooni-atestaadi. Kui kiriku liikmelisus on obligatoorne ega anna seetõttu oma liikmete omaduste kohta mingeid tõendeid, siis sekti näol on tegemist usulis-eetiliselt kvalifitseeritud voluntaristliku ühendusega, kuhu vastuvõtmine tähendas krediidiväärsust ja sotsiaalset staatust. Oluline oli liikmeks saamine alles peale põhjalikku taustakontrolli ja ainult läbi salajase hääletuse. Weberi tähelduses on ameerikaliku demokraatia spetsiifiliseks tunnuseks rangelt eksklusiivsete, ent vabatahtlike ühingute rägastik, kus sünnipära, rikkuse või ameti prestiižist olulisem oli (džentelmenlikult tõendatud) usaldusväärsus. Ta märgib, et kaasaegsete klubide ja seltside seisund on sektide sekulariseerimisprotsesside tulemus. Sekti liikmel pidid olema teatavad omadused ning ta pidi neid üha uuesti näitama, et end koguduses maksma panna. Selline sotsiaalse enesekinnituse vajadus kaaslaste hulgas oli omamoodi kasvatusvahendiks. Oluline ei olnud siin mitte eetiline doktriin, vaid eetiline hoiak. Lõpetuseks toob Weber ära võrdluse keskaegse tsunfti ja sekti vahel – tsunft ühendas kutsekaaslasi ja kasvatas neis kodanlikke voorusi, kuid seda üksnes „äraelamispoliitika“ ja traditsionalismi vaimus. Sektid koondasid endas aga selektsiooni ja kasvatuse kaudu eetiliselt kvalifitseeritud usukaaslasi, korraldades nende elu formalse aususe ja metoodilise askeesi vaimus ilma rikastamispüüdlust mahasuruva äraelamispoliitilise sihita.

Kokkuvõte

Hoolimata sellest, et Weber jätab väga palju küsimusi lahtiseks ning nagu ta isegi tunnistab, on mõne tahu uurimiseks vaja veel tööd teha, on Weberi kõnealuse teose väärtust kapitalismi arengu käsitlemisel raske alahinnata. Oma käsitlustega on Weber mõjutanud tugevalt kogu 20. sajandi sotsioloogiat. Tema selgitused protestantliku eetika mõjutustest kapitalistliku vaimu kujunemisele on tänapäeval küll keerulised mõista, kuid sellegipoolest määrava osatähtsusega kapitalismi arengute seletamisel.

Kasutatud kirjandus

Weber, Max (2007). Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Varrak, Tallinn.

Mõtisklusi ridade vahelt

On päris selge ja tegelikult ka mõistetav, et enim ridade vahele peidetud infot ja retoorikat võib käesoleval hetkel lugeda välja koalitsioonikõnelusi (ja nende katkemist / taasjätkamist) puudutavatest meediasõnumitest. See, kuidas ajakirjandus jälgib käesolevaid kõnelusi ja neid interpreteerib, väärib kindlasti käsiraamatu jagu õppematerjali. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas peaks korraldama avalikke suhteid nii, et kõik mis vaja, saaks öeldud  ja „välja lekiks“ täpselt niipalju kui vajalik ühele või teisele osapoolele. Korduvalt on siinjuures tabanud kriitikanooled võimukõneluste vedurit Taavi Rõivast. SDE esimehe Sven Mikseri sõnul on kõneluste takerdumise põhjuseks usaldamatus: „Kindlasti on väike usalduse defitsiit põhjustanud pokkerimängu, kus keegi ei taha oma kaarte eriti avada ja ei ole valmis tegema esimest sammu tagasi oma positsioonidest“ (ERR, 19.03.2015). Sellele väljaütlemisele eelnes eelmise päeva õhtul Rõivase poolt SDE, IRLi ja Vabaerakonna esimehele saadetud kiri Reformierakonna nägemusest valitsusliidu programmi osas, mis kindlasti oli suunatud rohkem avalikkusele kui tulevastele võimalikele koalitsioonipartneritele. Kirjas oli toodud kaheksa punkti, millega saab edasi liikuda, kuid ka viide tulumaksumäära tõstmise taotlusele, millega Reformierakond kindlasti ei pea võimalikuks kaasa minna. Kuigi kirjas ei ole otsesõnu öeldud, et tulumaksumäärade küsimus puudutab just Vabaerakonna nõudmisi, siis on üsna arusaadav, et valik Vabaerakonna väljaarvamiseks võimukõnelustelt on eestvedaja poolt sellega tehtud ning edasi jätkatakse juba kolmepoolsete läbirääkimistega. Olgu siinkohal mainitud, et igasuguste poliitpragmaatiliste seaduspärasuste järgi on enamuskoalitsioonist suurema koalitsiooni moodustamiseks alati mingi kindel põhjus, näiteks kahtlused ühe või mitme partneri ustavuses kavandatavale valitsusele, vajadus tasakaalustada vasakule või paremale jäävat tiiba või kui on tegemist ohuga demokraatiale, näiteks sõjaohu korral (põhjalikumalt kirjutab sellest Arend Lijphart oma raamatus „Demokraatia mustrid“, 2009). Mis ajendas Reformierakonda alustama kõnelusi just nelja erakonna vahel, on kindlasti teada paljudele, kuid ajakirjanduses sellest otsesõnu ei räägita. Mikser viitas usaldamatusele, mis on kindlasti peamine põhjus. Võimalik ajend on häiritud julgeolek Euroopas, mis eeldab kindlasti eeskätt rahvuslikult meelestatud jõudude konsolideerumist. Ja küllap mitte kõige marginaalsem ei olnud vajadus lihtsalt aega võita ja vett segada. Sellisest koalitsioonist oleks võitnud kõige enam Reformierakond, kes ainukesena neljast oleks taganud koalitsiooni enamushääled oma eelnõudele ka siis, kui üks partneritest oleks jätnud mõnes olulises küsimuses hääletamata. Teine võitja oleks olnud Vabaerakond, kellele on eluliselt vajalik järgmise nelja aasta jooksul vähemalt ühel korral end koalitsioonis pildile pressida, et neid ei tabaks kuningriiklaste või roheliste saatus outsaideritena, kes valijate poolt antud usalduskrediidi suutsid maha mängida. Kaks ülejäänud partnerit oleks tundnud (ja tegelikult tundsidki) ennast üsna ebamugavalt, kuna järeleandmised nii ministrikohtade kui ka lubaduste arvelt oleks pidanud tulema ennekõike neilt. Põhimõttel mängi kaasa või lahku. Esimesena aga lahkus mängust Vabaerakond, tõstes IRLi ja SDE aktsiaid rohkem kui ühe portfelli võrra ning lennutades Vabaerakonna Riigikogu tagumisse nurka lapsemeelselt käitunud EKRE kombel elu üle järele mõtlema.

Tegelikult ei plaaninud ma aga kirjutada üldse mitte sellest. Kuigi ka edasises ei saa me mööda valimistest ja poliitikast. Miks Siim Kallas andis oma toetuse Kalle Pallingule ja mitte Reformierakonna liidrile Rõivasele? Või miks Mart Laar asus läbi kehvasti õnnestunud telereklaami toetama Juku-Kalle Raidi ja mitte näiteks IRL-i peaministrikandidaati Juhan Partsi? Need on päris kõnekad faktid, mis lasevad ridade vahelt lugeda välja oluliselt enamat, kui lihtsalt seda, et Kalle Palling või Juku-Kalle Raid on toredad sellid ja (võib-olla ka) tublid poliitikud. Siim Kallase ootamatut reaktsiooni ajakirjanduse rünnakutele, aga ennekõike siiski oma erakonna noorema põlvkonna toetuse puudumisele mäletame hästi. Mart Laari ja Juhan Partsi vastuolud kanduvad aga tagasi aastasse 2006, kui Res Publica sisuliselt Isamaa „kampsikutele“ ühinemisega mütsi silmadele tõmbas ning uue sildi all vanade trikimeistrite vedamisel edasi liikus. Mart Laar on sestpeale kirjutanud rohkem ja rääkinud vähem, võttes endale sageli isalikult noomiva kõrvaltvaataja positsiooni ning suhelnud erakonnaga läbi meedias avaldatud tegevusjuhiste. Viimatiseks põnevamaks lugemiseks Laarilt oli palju meediakära tekitanud riigireformi ettepanekute sõnastamine, mida Äripäev kõlavalt nimetab Mart Laari suureks reformiplaaniks (ÄP 20.01.2015), kuid mis oma populismimaigulise retoorika ja primitiivse sõnakasutuse tõttu siinkirjutanule siiski pigem pettumuseks osutub. „Rahvas ei otsusta Eestis enam midagi… Parlamentarism on Eestis tühi sõnakõlks… Erakonnad on kogu võimu enda kätte haaranud… Bürokraatia ning ametnike hulk ainult kasvavad… Eesti jookseb inimestest tühjaks…“ on hirmutunnet tekitav kirjeldus kaosest, mida peaksid aitama lahendada „viis sammu ning nende sees mitmeid sammukesi“. Ma ei keskenduks siinkohal Riigikogu liikmete arvu vähendamisele 30 võrra (mis kuidagi ei lähe kokku Rein Taagepera valemiga parlamendi suuruse suhtest elanikkonda) või ministrite ja ministeeriumite arvu vähendamist nelja võrra (sellega ju ei kahaneks lahendamist vajavate probleemide ja teemavaldkondade arv ühiskonnas). Hoopis põnevam on lugeda, mida Laar arvab haldusreformist. Teiste ettepanekute seas nõuab Laar Siim-Valmar Kiisleri haldusterritoriaalse reformi seaduse viivitamatut vastuvõtmist ja mitmeid teisi omavalitsustasandit või regionaalset haldust puudutavaid muudatusi. Aga mida ütleb selle kohta näiteks endine regionaalminister Vallo Reimaa ajalehele Põhjarannik (07.03.2015)? Mäletatavasti oli Reimaa sunnitud 2008. aasta jaanuaris oma kohalt taanduma peale vastuolusid IRLi juhatusega, kes ta ministriametist ootamatult tagasi kutsus ja asendas regionaalküsimustes mitte väga tugeva Kiisleriga. Reimaa sõnul IRL oligi see, kes haldusreformi kunagi põhja laskis, sest neile oli palju kasulikum teemat üleval hoida kui seda lahendada. Reimaa väitel toetasid tema ettevõtmisi jõuliselt Keskerakond, koostöö laabus sotsidega ja Rahvaliiduga, suurepäraselt ka Reformierakonnaga, kuid „IRLi fraktsioon oli see-eest lootusetu“. Ta lisab, et „Sportlane võib küll väga hästi ketast heita, kuid see võib olla ka kõik, mida ta oskab“ (Ei peagi vist mainima, kelle pihta see kriitikanool oli suunatud). Miks Mart Laar järjekindlalt ja jõudsalt räägib haldusreformist, kuigi IRLi ministrid ei ole suutnud ühtegi laiemat konsensust pälvivat plaani välja pakkuda? Ikka ja jälle on need reformikavad taandunud lõpuks mehhaaniliste liitmisettepanekuteni, muudetud on aegade jooksul vaid kriteeriume. Kas Mart Laar kõrvalseisjana enam ei adu, mis toimub Eesti poliitikas või on tõepoolest tegemist puhtakujulise teema soojendamisega enne järjekordset valimiskarusselli, selle üle paneb too artikkel mõtlema küll. Laari teema lõpetuseks toome veel Eesti Panga endise nõukogu liikme Jaan Männiku kriitika praeguse nõukogu ja selle esimehe Mart Laari aadressil (ÄP 03.02.2015). Männiku sõnul on EP nõukogus tasu ning töökoormus ja vastutus totaalses disproportsioonis, EP nõukogu maksab riigile 1,5–2 miljonit. Otsesõnu soovitab ta nõukogu likvideerida ning selle raha riigisektoris miinimumpalga tõstmiseks suunata. Männik võtab oma jutu kokku sõnadega: „Mart Laar läheb kindlasti ajalukku suure reformaatori ja riigimehena, arvestades tema tegutsemist peaministrina. Sellel ajal arenes Eesti kiiresti. Praegu on Eesti stagnatsioonis.“ Ehk et kui üks manab esile kuvandi vohava bürokraatia kaosest, millele tuleks viivitamatult malakaga mats anda, räägib teine (tõsi küll, läbi lillede) nõukogust, mille funktsioon on Eesti krooni kadumisega oluliselt muutunud ning mis igasuguse austuse juures endise peaministri vastu ei peaks olema soe tuba, kus memuaare kirjutada.

Lõpetuseks võib lisada, et iga arvamusartikkel või uurivat ajakirjandust esindav meedialugu sisaldab endas tervet hulka allegooriat, mida paned tähele siis, kui see sind kõnetab. Mina puudutasin käesolevas meediakriitilises lühiessees poliitilise värvinguga artikleid, mis panid mind mõtlema ridade vahele peidetud sõnumi üle – kellele see on suunatud, mida autor tegelikult öelda tahab ja mis on selle sõnumi kontekst? Roman Jakobson (2012) peab oma keelelise kommunikatsiooni mudelis ühevõrra oluliseks nii konteksti, kontakti kui ka koodi, mis aitavad sõnumist aru saada. Kui mõni neist ära langeb, võib sõnumi sisu meie jaoks oluliselt teiseneda. Ridade vahelt lugemine on seetõttu paljuski keerulisem kui osalemine vahetus suhtlemisprotsessis. Seetõttu tekitab loetud artikkel mõnikord küsimusi rohkem kui neile on vastuseid. Kas Männik pidas silmas, et EP nõukogu raiskab riigi raha või vihjas ta Laari tervisele ja sobimatusele juhtida finantssüsteemi toimimise eest vastutavat institutsiooni? Kas IRLi jaoks on riigireformi läbiviimine isamaaline missioon või poliittehnoloogiline manipulatsioonivõte (töö, mida tuleb hoida)? Kas usaldus poliitikas on taandunud mänguteoreetiliseks mõõduvõtmiseks, kus ühisosa määratakse selle pinnalt, kelle närvid kauem vastu peavad? Neile ja paljudele teistele küsimustele aitab vastuseid otsida vaid meediakriitiline kirja- ja lugemisoskus.

 

Kasutatud kirjandus ja meedias avaldatud artiklid

Arend Lijphart (2009). Demokraatia mustrid. Valitsemisvormid ja nende toimimine kolmekümne kuues riigis. Eesti Rahvusraamatukogu.

Eesti Panga nõukogu ja Arengufondi võiks laiali saata. Äripäev 03.02.2015.

Jakobson, Roman (2012). Lingvistika ja poeetika. Akadeemia 10: 1731-1773.

Mart Laari suur reformiplaan. Äripäev 20.01.2015.

Sven Mikser kõnelustest: Usalduse defitsiit on põhjustanud pokkerimängu. ERR 19.03.2015.

Taavi Rõivase kiri Mikserile, Reinsalule, Herkelile: Läbi rääkida saab ikkagi asju rahulikult läbi rääkides, mitte neid rääkimata jättes. epl.delfi.ee 19.03.2015.

Ühe reetmise lugu. Põhjarannik 07.03.2015.

Roman Jakobsoni kommunikatsiooniteo mudel

Roman Ossipovitš Jakobson (1896-1982) on tuntud kui Vene-Ameerika lingvist ja kirjandusteoreetik. Ta sündis Venemaal töösturist isa ja keemikust ema järeltulijana jõukas juudi perekonnas. Jakobson õppis Lazarevi Ida Keelte Instituudis, hiljem Moskva Ülikooli Ajaloo ja Filosoofia teaduskonnas, kust sai magistrikraadi 1918. aastal. Kui 1920. aastal leidsid Venemaal aset poliitilised konfliktid, läks ta Nõukogude diplomaatilise missiooni raames Prahasse, et jätkata seal oma doktoriõpinguid. 1930. aastal kaitses Jakobson oma doktorikraadi Charles’i Ülikoolis ning 1933 sai temast professor. 1939. aastal põgenes Jakobson Berliini kaudu Taani, sealt Norrasse ja seejärel Rootsi ning 1941. aastal õnnestus tal minna sõja eest kaubalaevaga USA-sse. Aastatel 1946-1949 töötas Roman Jakobson Columbia Ülikoolis, New Yorkis ning aastatel 1949-1967 oli ta õppejõud Harvardi Ülikoolis, Bostonis. Jakobson kuulus nõndanimetatud Praha koolkonda, mida teiste hulgas esindasid ka Venemaa pagulasteadlased Sergei Kartsevski ja Nikolai Trubetzkoy. Tema tööd olid olulisel määral mõjutatud Ferdinand de Saussure teaduslikust loomingust.

Jakobsoni teooria kommunikatsiooni funktsioonidest nägi esmakordselt trükivalgust 1960. aastal pealkirja all „Closing Statements: Linguistics and Poetics“ ühes Cambridge väljaandes „Style in Language“, avardades oluliselt seniseid arusaamu kõneteo rollist kommunikatsioonis. Ilmunud artikli näol oli tegelikult tegemist ühe Indiana Ülikooli juures 1958. aastal toimunud konverentsi kokkuvõttega, mis kujunes omamoodi manifestiks, kus Jakobson esitas esimest korda oma tervikliku teooria keelelise kommunikatsiooni komponentidest ja neile vastavatest keele põhifunktsioonidest.

Milleks seda kõike on vaja mõista? Kõige lihtsamini saab selle võtta kokku Juri Lotmani sõnadega: „Jakobsoni välja töötatud baasmudel rakendamine võimaldas suure hulga keele-, kunsti- ning – laiemalt – kultuuri uurimise probleeme siduda kommunikatsioonisüsteemide teooriaga“ (Lotman 2010:127). Lotmani sõnul on „ühtse kommunikatsioonisituatsioonide mudeli loomine oluliseks panuseks semiootilise tsükli teadustesse“. Käesolev essee püüabki anda väikese ülevaate Jakobsoni kõneteo baasmuselist ja selle rakendamise võimalustest kommunikatsiooni analüüsis.

 

Jakobsoni kõneteo mudel

Jakobson keskendus kõnealuses kommunikatsioonifunktsioonide käsitlustes küll lingvistika ja poeetika suhtele, kuid selleks, et analüüsida keele poeetilist funktsiooni, leidis ta olevat vajaliku määrata selle koht kõigi teiste keelefunktsioonide seas.

Nagu sissejuhatuses juba sai märgitud, on Jakobsoni kõneteo mudel oluliseks edasiarenduseks kõigi seniste kommunikatsioonimudelite aluseks olevale traditsioonilisele mudelile, mis koosneb SAATJAST, VASTUVÕTJAST (adressaadist) ja TEKSTIST. Selline lihtsustatud mudel näeb välja järgmine:

SAATJA

TEADE

VASTUVÕTJA (adressaat)

 

Jakobsoni kohaselt on kõnesündmuse põhiosiseid ehk komponente kuus: SAATJA saadab TEATE VASTUVÕTJALE. Kuid toimimiseks vajab teade KONTEKSTI, KOODI ja KONTAKTI. Eeltoodud mudel võtab seega uue kuju:

SAATJA	KONTEKST	VASTUVÕTJA
	TEADE
	KONTAKT
	KOOD

 

Vaatame nüüd allpool lähemalt, mis need kuus komponenti on. Selleks, et ükskõik milline kommunikatsiooniakt saaks toimuda, on vaja saatjat, kes saadab teele teate ja vastuvõtjat, kellele teade on adresseeritud. See on kõigile arusaadav. Kuid selleks, et teade toimiks, on Jakobsoni järgi vaja ka osutatavat KONTEKSTI (ehk referenti), mida vastuvõtja on võimeline haarama ning mis on sõnaline või sõnastatav, KOODI, mida nii saatja kui ka vastuvõtja täielikult või osaliselt jagavad, ja KONTAKTI (füüsilist kanalit või psühholoogilist sidet), mis võimaldab suhtlema asuda ja suhtlust üleval hoida. Kõik need eelnimetatud osised ehk tegurid kutsuvad omakorda esile keele erinevad funktsioonid. Sellist teadet, mis täidaks ainult ühte funktsiooni, on raske leida. Enamus teateid kombineerib endas mitut funktsiooni vastavalt sellele, milline on teate sisu ja millisel kujul on peetud vajalikuks seda edasi anda.

Selleks, et mõista Jakobsoni funktsioonide käsitlust paremini, püüame lähemalt vaadata kõiki kuut, millest igaüks vastab ühele kõnesündmuse põhikomponendile.

Paljude teadete peamiseks ülesandeks on referentsiaalne ehk viiteline (ka denotatiivne, kognitiivne) funktsioon, mis on orienteeritud KONTEKSTILE. Selleks, et sõnum oleks operatiivne, on vaja adressaadi poolt haaratavat sõnalist või sõnastatavat konteksti. See on keel üldisemas tähenduses.

Kõneleja hoiakut räägitu suhtes väljendab emotiivne ehk ekspressiivne funktsioon, mis on keskendatud SAATJALE. See püüab luua muljet mingist emotsioonist, olgu see siis ehtne või teeseldud. Näiteks esindavad emotiivset keelekihti hüüdsõnad („Oot-oot!“), mis erinevad referentsiaalsest keelekihist nii oma kõlakuju kui ka süntaktilise rolli poolest. Analüüsides keelt informatsiooni seisukohast, lisandub keele kognitiivsele aspektile ekspressiivne, näilist informatsiooni edastav funktsioon. Siinkohal toob Jakobson näite sellest, kuidas üks Stanislavski Moskva Kunstiteatri lavastaja palus näitlejal moodustada nelikümmend erinevat teadet fraasist сегодня вечером („täna õhtul“) eesmärgiga tuua esile selle sõnapaari kõikvõimalikud ekspressiivsed varjundid erinevates emotsionaalsetes olukordades. Enamiku nendest teadetest suutis publik olukorrapäraselt dekodeerida. Katset korrati seejärel nii, et laused salvestati ja lasti kuulata katseisikutel, kes suutsid need emotiivsed teated ka lindilt kuulatuna peaaegu eksimatult üksteisest eristada.

Järgmine on konatiivne ehk tungiv funktsioon, mis on orienteeritud VASTUVÕTJALE. Selle puhtaim grammatiline väljendus ilmneb vokatiivis ja imperatiivis. Käsklaused erinevad väitlausetest näiteks selle poolest, et viimased võivad olla tõesed või valed, esimesed aga mitte. Väitlaused on pööratavad ka küsilauseteks, kuid käsklaused mitte (näiteks imperatiivne „Joo!“, mille kohta pole võimalik küsida, kas see on tõene või mitte, võrdluses väitlausega „ta jõi“ ja küsilauseks pööratuna „kas ta jõi?“). Konatiivse funktsiooni juures saame rääkida ka maagilistest vormelitest, mille puhul antakse käsk puuduvale või elutule adressaadile (esineb näiteks rahvaluules).

Kui teate esmaülesandeks on suhtluse kehtestamine, pikendamine või katkestamine, või kontrollimine, kas kanal (näiteks telefoniühendus) töötab, samuti kaasvestleja tähelepanu köitmine või veendumine tema tähelepanus, on tegemist faatilise funktsiooniga, mis on orienteeritud KONTAKTILE. Selle näiteks on paljud dialoogid, mis ei sisalda teavet ja mille ainsaks eesmärgiks on suhtluse ülalpidamine („Hallo, kas sa kuuled mind?“). See on ka näiteks esimene keeleline funktsioon, mille omandavad lapsed veel enne, kui nad on võimelised saatma või vastu võtma informatiivset teavet.

Kui saatja ja/või vastuvõtja peavad kontrollima, kas nad kasutavad sama koodi, on tegemist metakeelelise funktsiooniga, mis on orienteeritud kõne KOODILE. Tegemist on tõlgitseva funktsiooniga, kus eesmärgiks on ühtlustada osapoolte vahelist leksikaalset koodi. Selliseid metakeelelisi operatsioone kasutatakse igas keeleõppimise protsessis (näiteks, „Mida tähendab põruma?“ „See tähendab läbi kukkuma“. „Aga mida tähendab läbi kukkuma?“ „See tähendab eksamit mitte sooritama“. „Aga mida tähendab eksam?“ „See tähendab hinnangu andmist õpisooritusele“. Ja nii võib üha jätkata. Ka tõlkimine ühest keelest teise (või slängist tavakeelde) on oma olemuselt metakeeleline funktsioon.

Kui TEATELE keskendutakse tema enda pärast, siis on tegemist keele poeetilise funktsiooniga. Tegemist ei ole sõnakunsti ainsa funktsiooniga, vaid kõigest selle keskse ja määrava funktsiooniga. Ning kindlasti ei saa poeetilist funktsiooni käsitledes piirduda ainult luulega või luulest rääkides keskenduda ainult poeetilisele funktsioonile. Me kasutame poeetilist funktsiooni märkamatult oma igapäevases kõnes, et anda teatele hästikorrastatud kuju, suurendades selle mõjukust ja tõhusust. Ja luuletekst täidab samas neidsamu funktsioone, mis tavakeel – on referentsiaalne (räägib maailma asjust), emotiivne (räägib autori tunnetest) ja konatiivne (didaktilisi suuniseid andvad õpetuslaulud). Tuntuim Jakobsoni kirjeldatud näide on poliitiline lööklause „I like Ike“, mis koosneb kolmest ühesilbilisest sõnast, kus ühesugusele diftongile /ay/ järgneb alati üks konsonentne foneem /…l…k…k/. Lisaks riimuvad selle kolmesilbilise vormeli mõlemad pooled omavahel „I like / Ike“.

Poeetilise funktsiooni kirjeldamisel tuletab Jakobson meelde keelelise käitumise kahte peamist korraldusviisi – valik ja kombineerimine. Rääkides mingil teemal (näiteks lapsest), võetakse kasutusele üks olemasolevatest, sarnastest nimisõnadest (näiteks „tita“) ja valitakse talle semantiliselt sobiv sugulasverb (näiteks „laliseb“). Ehk, et valik tehakse ekvivalentsi, sarnasuse, sünonüümsuse ja autonüümsuse põhjal, samas kui kombinatsioon, sekventsi ülesehitus, põhineb külgnevusel („tita laliseb“ on märksa paremakõlalisem kombinatsioon kui „nooruk laliseb“). Jakobson ütleb siinkohal oma kuulsad sõnad, et „poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsipõhimõtte valikuteljelt kombinatsiooniteljele“.

Nüüd, kus oleme keelelise kommunikatsiooni komponendid sidunud funktsioonidega, saame eelpool toodud keelelise suhtluse skeemi täiendada funktsioonide skeemiga, mis näeb välja alljärgnev:                                                              

emotiivne	referentsiaalne	konatiivne
	poeetiline
	faatiline
	metakeeleline

 

Kui me paneme tegurid (kõneosised) sama skeemi peale, saame ülevaatliku skeemi, mille on visandanud Peet Lepik oma 2007. aastal ilmunud monograafias:

 

adressaadile  orienteeritud ekspressiivne funktsioon	referendile ja kontekstile orienteeritud kognitiivne funktsioon	adressaadile orienteeritud konatiivne funktsioon
	teatele orienteeritud poeetiline funktsioon
	kontaktile orienteeritud faatiline funktsioon
	koodile orienteeritud metakeeleline funktsioon

 

 

1972. aastal ilmunud artiklis „Verbaalne suhtlemine“ arendab Jakobson oma arutelukäiku veelgi ning märgib, et „nende funktsioonide vastastikust toimet ja eriti sellest tulenevaid grammatilisi transformatsioone ei saa adekvaatselt lingvistiliselt käsitleda, kui ei heideta kõrvale mehhanistlike vaadete jäänuseid. Näiteks referentsiaalse funktsiooni laiendamine konatiivse funktsiooni arvel viib meie keele imperatiivi primaarvormide sekundaarsetelt, ilmselt markeeritud ülekannetelt, nagu näiteks „Mine!“ sellistele paljusõnalisustele nagu „Ma soovin, et sa läheksid!“, „Ma käsin sul minna“, „Sa pead minema“ või „Sa peaksid minema“, kus tõeväärtus on konatiivsele väljendusele vägivaldselt peale sunnitud.“

Ka Juri Lotman käsitleb oma erinevates töödes Jakobsoni mudelit. Näiteks kultuurisüsteemi käsitlustes märgib Lotman, et Jakobsoni mudelis sisalduvate mõistete automaatne ülekandmine kultuurivaldkonnale toob kaasa hulgaliselt probleeme. Peamine neist on see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu. Ta viitab seejuures kujuniliste ja sõnaliste seoste olemasolu obligatoorsusele ühtses kultuurimehhanismis, mida võib vaadelda kahe erineva ehitusega informatsioonikanalina. Tüüpiline juht, mida me oleme ka eespool kirjeldanud, on MINA – TEMA (ehk SAATJA – VASTUVÕTJA), kus eeldatakse, et teade on „minu“ jaoks tuttav ja „tema“ jaoks tundmatu. Tagaplaanile jääb aga teine informatsiooni edastamise suund, mida võiks kujutada MINA – MINA suunana, kus subjekt edastab teadet iseendale. Need on näiteks sellised juhtumid, kus tekst täidab mnemoonilist funktsiooni (informatsioon ei paigutu ümber mitte ruumis, vaid ajas). Kuid see arutluskäik nõuab juba omaette käsitlust ja väljub käesoleva essee eesmärgipüstituse raamidest.

 

Kokkuvõtteks

Kommunikatsiooniaktis osalejatel on üks eesmärk – saavutada üksteisemõistmine. Roman Jakobsoni mudel näitab meile, kuidas seda üksteisemõistmist saab uurida läbi erinevate funktsioonide, mis kõik kas eraldi või kombineerituna annavad meile aimu kõnesündmuse rollist ja eesmärkidest. Vaatamata sellele, et ka Jakobsoni mudelis on lihtsustusi või koguni puudusi, on tegemist märkimisväärse edasiminekuga seniselt traditsiooniliselt käsitluselt rakenduslikus mõttes märksa tõhusamale mudelile, mida on võimalik aluseks võtta kõige erinevamates eluvaldkondades. Siinkirjutaja on koos oma juhendajaga (Peeter Selg, PhD) püüdnud Jakobsoni mudelit rakendada näiteks kommunikatsioonihäirete käsitlemisel governance ja metagovernance nähtuste uurimisel, kus igale Jakobsoni funktsioonile on võimalik panna kõrvale vastav governance või metagovernance tüüp.

Viited kasutatud allikatele

Jakobson, Roman (1989). Verbaalne suhtlemine. Akadeemia 7: 1487-1502.

Jakobson, Roman (2012). Lingvistika ja poeetika. Akadeemia 10: 1731-1773.

Lepik, Peet (2007). Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis. (Tartu Semiootika Raamatukogu 6). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lotman, Juri (2005). Kultuur ja plahvatus. Kirjastus Varrak.

Lotman, Juri (2010). Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus.