Max Weber ja protestantlik eetika

Karl Emil Maximilian „Max“ Weber sündis 21. aprillil 1864. aastal Erfurdis juristi perekonnas. Ülikoolis õppis ta juurat, majandust, filosoofiat ja ajalugu ning lõpetas 1889. aastal Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli juristina. 1893-1894 töötas ta erakorralise juuraprofessorina Berliinis, 1994-1896 rahvamajanduse professorina Freiburgis ja seejärel kuni 1903. aastani Heidelbergis. Peale professorikohast loobumist jätkas tegutsemist sotsiaalteaduslike kirjutiste avaldajana ning oli üks saksa sotsioloogiaseltsi asutajaid 1909. aastal. Weber suri 14. juunil 1920. aastal Hispaania grippi. Émile Durkheimi ja Karl Marxi kõrval on peetud teda üheks kolmest kaasaegse sotsiaalteaduse rajajaks. Weberi mõjukaimaks teoseks on „Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus“ („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) ning kus Weber püüab leida viiteid protestantliku eetika mõjudele ratsionaalse eluhoiaku ja kapitalistliku vaimu väljakujunemise keerulises protsessis, millest annab ülevaate ka käesolev referaat.

Referaat põhineb peamiselt ühel allikal, mistõttu referaadi autor ei ole pidanud otstarbekaks tuua teksti sees eraldi välja viiteid. Ometigi tuleb silmas pidada, et Weberi suurteos „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ ning mahukas essee „Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim“ toetuvad omakorda väga paljudele allikatele, mistõttu referaadi autor on võimalusel püüdnud algallikate autorlusele teksti sees siiski tähelepanu juhtida. Referaadi ülesehitus vastab refereeritava allika ülesehituse loogikale, kuna selle muutmine oleks oluliselt muutnud ka Weberi tahet teemat just sellise arenduse kaudu konstrueerida. Referaadi maht ületab etteantud mahtu tuntavalt, kuid peale pikka kaalumist võttis autor riski kalduda pigem pikemasse arutelusse, kui jätta välja olulisi aspekte, ilma milleta võib Weberi konstrueeritud diskursus mõne olulise detaili puudumise tõttu puudulikuks jääda.

Usk ja sotsiaalsed kihid

Max Weber alustab probleemi kirjeldust viidates ilmingutele, et kapitali omamisel ja ettevõtlusel on selgelt protestantlik loomus. Ta viitab fenomenile, mille kohaselt usuline erinevus langeb kokku rahvuslikuga ja ühtlasi kultuurilise arengu tasemega ning seda peaaegu kõikjal, kus kapitalistlik areng on oma õitsenguajal olnud vaba elanikkonna sotsiaalseks stratifitseerimiseks ja kutsealaseks liigendamiseks vastavalt oma vajadustele. Paljud jõukamad piirkonnad pöördusid 16. sajandil protestantismi, mis tekitab küsimuse, mis oli sellise kirikliku revolutsiooni eelsoodumuseks? Osaliselt tingis seda traditsioonilisest majandusmudelist loobumine, mis andis julgust kahelda ka teistes autoriteetides. Paljudele võis tunduda, et kiriklik elu juhtimine oli liiga nõrk ning see vajas tugevdamist ja reguleerimist.

Weber toob välja, et katoliiklased eelistasid oma lapsi koolitada pigem humanitaaraladel, mis tingis nende madala osaluse kapitalistlikus ettevõtluses. Kuid ka religioossest atmosfäärist ja kodusest kasvatusest tingitud konservatiivsus määras nende vähest kutsealast liikumist, näiteks käsitöölisest vabrikutööliseks. Seevastu protestandid kalduvad tema sõnul majandusliku ratsionalismi poole nii valitseva kui ka valitsetud kihina, niihästi enamuse kui ka vähemusena, mida katoliiklaste puhul ei ole võimalik väita.

Madalmaade kalvinismi (ketserlust) on iseloomustatud kui „kapitalimajanduse taimelava“. Ka Saksamaal on kalvinism olnud kapitalistliku vaimu arenemisele edendavam kui teised usutunnistused, näiteks luterlus. Väga eredalt võib täheldada seoseid usukorralduse ja ärivaimu arenguga sellistes sektides nagu kveekerid Inglismaal ja Põhja-Ameerikas, mennoniidid Madalmaadel ja Saksamaal, pietistid Reinimaal. Sellegipoolest oli taolisel protestantismil vähe tegemist sellega, mida tänapäeval nimetatakse „progressiks“.

Kapitalismi vaim

Selles peatükis püüab Weber selgitada „töö vaimu“ keerulist arenguteed „kapitalistlikuks vaimuks“.  Kapitalismi „vaimu“ saab Weberi hinnangul käsitleda ennekõike kui seoste kompleksi ajaloolises tegelikkuses, mille me tema kultuurilise tähtsuse seisukohalt vaadatuna liidame mõisteliseks tervikuks. See tuleb oma üksikutest, ajaloolisest tegelikkusest järelduvatest koostisosadest järk-järgult kokku seada, ehk et ta ilmutab ennast alles arutlemise jooksul. Weber püüab defineerimise asemel näitlikustada kapitalismi vaimu läbi Benjamin Franklini teeside (aeg on raha; krediit on raha; rahal on sigiv ja paljunev loomus; ausus ja töökus mõjutavad krediidisaamist). Siit paistab silma ennekõike krediidiväärilise aumehe ideaal ning idee, et üksikisik on kohustatud omaette eesmärgina tundma huvi oma kapitali suurendamise vastu. See pole üksnes „äritarkus“, vaid eetos, mis nendes õpetussõnades peitub. Franklini kohaselt on rahateenimine inimese elueesmärgiks ning seni, kuni see toimub legaalselt, on rahateenimine kutsealase tubliduse tulemuseks ja väljenduseks ning Franklini moraali tõeline algus ja ots. Weber rõhutab siinkohal (ühtviisi tuntud ja tundmatut) kutsealase kohustuse ideed – mõtet kohustusest, mida üksikisik peab tundma ja tunneb oma „professionaalse“ tegevuse sisu ees (pole vahet, kas oma tööjõu või ainelise varanduse ärakasutamisena). See idee on kapitalistliku kultuuri „sotsiaaleetikale“ iseloomulik ja teatud mõttes põhjapaneva tähendusega. Selleks, et kapitalismi normid saaksid välja kujuneda, on kõigepealt pidanud tekkima eluviis ja ellusuhtumine, ja seda mitte üksikutes isoleeritud indiviidides, vaid tervetele inimgruppidele omase mõttelaadina. Sellist „kapitalistliku vaimu“ kujunemist ei saa seletada ahnuse kui tungiga, kuna kasumijahti on olnud kõigil aegadel, kus see vähegi võimalik on olnud. Koos traditsioonide purunemise ja vaba ettevõtluse sissetungiga sotsiaalsetesse suhetesse ei kaasnenud kasumijahi eetilist jaatamist, vaid üksnes sallivat suhtumist sellesse kui paratamatusesse. Seega tuli kapitalismi vaimul esmalt võidelda traditsionalismiga, kus inimene ei taha loomu poolest üha rohkem raha teenida, vaid lihtsalt elada nii nagu ta on harjunud ja teenida just niipalju, kui elamiseks vaja on (traditsioonilisteks vajadusteks) ehk kus tükitöölise palga tõstmisega kaasnes hoopis tööviljakuse vähenemine.

Ainult kauakestva kasvatusprotsessi tulemusel saab kujuneda välja vastutustunne ja meelelaad, mis suudab lahti rebida küsimusest, kuidas maksimaalse mugavuse ja minimaalse jõudluse juures saada harjunud tasu ning mis suhtub töösse kui „kutsesse“. Weber toob mitmeid näiteid sellest, kuidas vormiliselt kapitalistlikud organisatsioonid olid tegelikult oma loomult traditsionalistlikud – ärilise ettevõtte üle valitsesid traditsiooniline elulaad, traditsiooniline kasumi suurus, traditsiooniline töömaht, asjaajamine, suhted tööliste ja äripartneritega jne. Üleminek traditsionalistlikult majanduselt toimus märkamatult – põhimõte „odavam hind, suurem läbimüük“ jõudis linnast maale ning tõi endaga kaasa konkurentsivõitluse ja „kaasaegse kapitalismi vaimu“. Need isikud ei olnud hulljulged spekulandid ega „suured rahamehed“, vaid täielikult tööle andunud, rangelt kodanlike vaadete ja põhimõtetega mehed. Neile on äri koos pideva tööga „eluliselt vajalik“ – inimene eksisteeris oma äri jaoks ja mitte vastupidi.

Majanduslikku ratsionalismi on nimetatud kaasaegse majanduse põhimotiiviks. Tehnika ja majanduse alasest ratsionaliseerimisprotsessist on tingitud üks kodanliku ühiskonna „eluideaali“ oluline osa – töö – mis teenib inimkonna materiaalsete hüvedega varustamise ratsionaalset kujundamist. Kaasaegse ettevõtluse spetsiifilise ja idealistliku elurõõmu juurde kuulub rõõm ja uhkus paljudele inimestele töö andmise üle, kaasalöömine kodulinna majanduslikus õitsengus. Suunatus range eelarvelise arvepidamise baasil ratsionaliseeritud, plaanipärasele ja asjalikkust taotlevale majanduslikule edule oli vastupidine talupoeglikule peost suhu elamisele, tsunftikäsitööliste privilegeeritud logelemisele ning spekuleerimisele orienteeritud avantüristlikule kapitalismile. Paraku ei saa kapitalismi vaimu teket seletada ainuüksi ratsionalismist lähtuvalt, kuna ratsionalismi ajalugu ei osuta eri elualadel paralleelselt progresseeruvale arengule (ratsionaalsus ühes valdkonnas ei ole seotud ratsionaalsusega teistes valdkondades). Seega kätkeb ratsionalism endas tervet vastuolude maailma, eriti kui käsitleme üksikhuvide seisukohast täielikult irratsionaalset andumist kutselisele tööle.

Lutheri kutsekontseptsioon

Katoliiklikud rahvad ja klassikaline antiikaeg ei tunne seda, mida Weber nimetab „kutseks“ (kindla ameti, piiritletud tööala tähenduses), samas kui väljend eksisteerib kõigil peamiselt protestantlikel rahvastel. Sõna on oma tänapäevases mõttes pärit piiblitõlgetest (kantuna mitte originaali, vaid tõlkija vaimust). „Kutse“ mõistes väljendub kõigi protestantlike denominatsioonide keskne dogma, mis heidab kõrvale katoliikliku teoloogia poolt toimingute jaotamise ettekirjutatuteks ja soovitatuteks ning tunnistab Jumalale meelepäraseks mitte munkliku askeesi, vaid maiste kohustuste täitmise, mis saab iga üksiku inimese „kutseks“. Luther peab munklikku eluviisi väärtusetuks õigustuseks Jumala ees ning ilmalikest kohustustest kõrvalehoidva egoistliku kalkuse tulemuseks. Ilmalike kohustuste täitmine on igal juhul ainus tee olla jumalale meelepärane (ainult see on jumala tahe, mistõttu kõik elukutsed maksvat Jumala ees ühepalju). Ilmaliku kutsealase elu kõlbeline kvalifitseerimine oli reformatsiooni ja seega eriti Lutheri üks kõige tõsisemate tagajärgedega saavutusi, kuid seda ei tohi sisemiselt sarnaseks pidada „kapitalismi vaimuga“. Reformatsiooni saavutuseks oli eeskätt see, et vastupidiselt katoliiklikule käsitusele kasvas tugevasti kõlbeline rõhuasetus ilmalikule kutsealasele tööle ning religioossele tasule selle eest. Kui algusaastatel Luther pigem ei pidanud vajalikuks panna rõhku elukutse laadile, siis ajapikku tema rõhuasetus muutub ning iga üksiku isiku konkreetne elukutse muutub üha rohkem Jumala otseseks käsuks – süveneb traditsionalistlik värving, mille kohaselt üksikisik peab jääma põhimõtteliselt sellesse elukutsesse ja seisusse, kuhu Jumal ta on määranud, ning pidama oma maiseid püüdlusi selle sotsiaalse positsiooni raamides. Nõnda jäi Lutheril kutsemõiste seotuks traditsionalismiga.

Reformatsiooni kultuuriline mõju oli reformaatorite tegevuse ettekavatsematu ja lausa tahtmatu tagajärg. „Kapitalismi vaim“ ei saanud kuidagi tekkida ainult reformatsiooni teatud mõjude tulemusena. Kapitalistliku äriettevõtte vormid on kaugelt vanemad kui reformatsioon. Seetõttu rõhutab Weber, et kindlaks tuleb teha ainult seda, kas ja kuivõrd on usuline mõju olnud osaline „kapitalistliku vaimu“ kvalitatiivses kujundamises ja kvantitatiivses ekspansioonis üle maailma ning millised kapitalistlikule alusele toetuva kultuuri küljed ulatuvad tagasi selle usulise mõjuni. Alles peale „valiksuguluse“ selgekstegemist saab teha katse hinnata, millisel määral võib kaasaegse kultuuri sisu ajalooliselt seletada usuliste motiividega.

Ilmaliku askeesi usulised alused

Askeetlikul protestantismil on olnud peamiselt nelja liiki ajaloolisi kandjaid: 1. kalvinism; 2. pietism; 3. metodism; 4. anababtistlikust liikumisest arenenud sektid. Ükski neist ei seisnud teistega absoluutselt vastamisi. Weberi kirjeldatud kõlbelise eluviisi ilminguid kohtab võrdselt kõigi nende nelja või nende kombinatsioonist võrsunud denominatsiooni pooldajatel. Sarnased eetilised maksiimid võivad olla seotud erinevate dogmaatiliste alustega. Weberile oli oluline nende religioosse usu ja praktilise religioosse elu loodud psühholoogiliste stiimulite kindlakstegemine, mis suunasid eluviise ja hoidsid indiviide neis eluviisides. Selleks demonstreerib ta religioosseid ideid ideaaltüüpidena, et leida usuliste ideede poolt avaldatud spetsiifilisi mõjusid.

Kalvinismile kõige iseloomulikumaks dogmaks on õpetus predestinatsioonist. Kalvinil on ettemääratus mitte läbi elatud nagu Lutheril, vaid välja mõeldud. Mitte Jumal pole inimeste, vaid inimesed Jumala pärast olemas, ning kõigel, mis toimub, saab olla mõte üksnes Jumala suuruse ülistamiseks. Jumala otsused võivad olla meile ainult sedavõrd mõistetavad ja teadasaadavad, kui ta ise heaks arvab neid meile teatavaks teha. Kui inimesed kaebaksid oma saatuse üle, oleks see sama, kui loomad kaebaksid, et nad ei ole inimeseks sündinud. Kuna Jumala otsused püsivad muutumatuna, siis on tema arm kaotamatu neile, kellele ta seda jagab ning saavutamatu neile, kelle ta sellest ilma jätab. Seega käis reformatsiooniaegne inimene üksi oma teed igavesti ettemääratud saatusele vastu. Jumala tahteks oli kristlaste sotsiaalne tegevus, sest ta tahtis, et elu sotsiaalne kuju vastaks tema käskudele. Kalvinisti sotsiaalne ilmalik tegevus oli töötamine Jumala kiituseks. Esile kerkis küsimus, kuidas tunda ära enda äravalitust? Kahtlemine äravalituses tulenes puudulikust enesekindlusest ja ebaküllaldasest usust, järelikult Jumala armu piisamatusest. Parimaks vahendiks eneseteadvuse saavutamiseks oli väsimatu kutsealane töö, mis peletab eemale usulised kahtlused ja annab teadmise enda äravalitusest. Oluliseks kujunes süstemaatiline enesekontrollimine, mille abil loob kalvinist veendumust enda lunastuses. Kalvinist oli oma maises elus täielikult ratsionaliseeritud ning teda valitses üksnes mõte Jumala au suurendamisest maa peal. Ilmalikust askeesist sai ratsionaalse eluviisi meetod – askeetlikke ideaale jälgiti ilmaliku kutsealase elu raamides.

Ka pietismiks nimetatava askeetliku suuna lähtepunktiks oli predestinatsiooniidee. Kuna teoloogiliste teadmistega polnud võimalik äravalitust tõendada, hakkasid nad umbusalduses teoloogide kiriku suhtes koondama vagaduse praktiseerijaid ilmaelust eraldatud palvetundidesse. Suurenenud hoolitsemine usu tundelise külje eest oli pietismi määravaks tunnuseks. Pietismiga kaasnes veel rangem kontroll kutsealase eluviisi üle, veel kindlam klammerdumine kutse-eetika külge. Zinzendorfile oli iseloomulik põhimõte, et usuliste tunnete lapselikkus olevat nende ehtsuse tundemärgiks. Tema ideaaliks oli lubada inimestel tunda juba olevikus emotsionaalset õndsust selle asemel, et õpetada kindlust õndsuse saavutamiseks tulevikus läbi ratsionaalse töötamise.

Euroopa pietismile vastas Anglo-Ameerikas metodism, mis oli kantud eluviiside metoodilisest süstemaatikast certitudo salutis’e saavutamiseks. Tundelisus muutus Ameerikas tugevalt emotsionaalseks, sest metodism oli mõeldud misjonitööks. Ekstaasini viiv patukahetsus aitas saavutada vahetu vaimse teadmise Jumala armust, mida oli võimalik dateerida kindla päeva ja kellaajaga. Wesley elustas vana puritaanliku idee, et head teod pole äravalituse põhjuseks, vaid ainult tundmise aluseks, ning sedagi siis, kui neid sooritatakse jumala au suurendamiseks. Oluline oli äravalituse tunne. Erinevalt pietismist juhiti äratatud tunded täiuslikkuse taotlemise ratsionaalsele teele. Tunded ei takistanud mingilgi määral eluviiside ratsionaalsust.

Kõige mõjusamalt astub kalvinismi kõrvale protestantliku askeesi iseseisva kandjana ristijate liikumine ning temast 16. ja 17. sajandi jooksul lähtunud sektid – babtistid, mennoniidid ja kveekerid. Usuühendust ehk „nähtavat kirikut“ ei käsitatud enam asutusena, vaid isiklikult usklike ja taassündinute eksklusiivse kogudusena ehk sektina. Ristiti ainult täiskasvanuid, kes on isiklikult ja sisemiselt usu omaks võtnud ning seda tunnistavad. Kõik ristijate kogudused tahtsid olla oma liikmete käitumise poolest puhtad. Õndsuse saavutamine oli võimalik läbi vastava käitumise, mis omakorda tulenes südametunnistusest. Toetuti ennekõike Jumala vaimu toime „ootamise“ ideele, mille sihiks oli kirgede ja subjektiivsuse ületamine. Askeetlikud voorused tungisid kutsetöösse, mis oli osaliselt tingitud riigitöö ja poliitika välistamisest. Südametunnistusliku kontrolli aspekti võib otseselt seostada kapitalistliku eetika seisukohtade kujunemisega. Vabatahtlik allumine sektide kõlblusnõudele vastandus otseselt kalvinistlikule rangele  kirikupolitseilisele kontrollile.

Askees ja kapitalistlik vaim

Kuigi askees näib eitavat igasugust püüdu rikkuse järele, siis kõlbeliselt taunitav on ennekõike omandil puhkamine, rikkuse nautimine koos jõudeelu ja lihalike lõbudega. Ainult tegutsemine suurendab Jumala au ja kuulsust. Järelikult on raskeimaks patuks ajaraiskamine seltskonnaeluks, lobisemiseks, luksuse tagaajamiseks, isegi rohkemaks magamiseks kui tervisele vajalik – sest iga kaotatud töötund jääb puudu teenimisest Jumala kiituseks. Puritaanliku moraaliteoloogi Richard Baxteri arvates ei leia need, kes on oma kutsetöös laisad, kunagi aega Jumala jaoks, kui see tund tuleb. Baxteri kohaselt on töö vanast ajast peale äraproovitud askeetlik abinõu ja spetsiifiline tõkend „ebapuhta“ elu kiustatustele. Pealegi on töötamine Jumala poolt ettekirjutatud elueesmärk omaette. Töötahte puudumine on Jumala armu puudumise tundemärk. Baxteri puhul on oluline mõista, et rikkus ei vabasta inimest töötegemise täitmisest – töötegemine on Jumala käsk igale inimesele tema auks nii toimida. Igaühele hoiab Jumal mingit ametit, milleks peab õppima ja mida ka pidama. Väljaspool kindlat elukutset pühendutakse rohkem laisklemisele.

Iga elukutse kasulikkus ja meelepärasus Jumalale peab silmas kõlblust ja „üldsuse“ jaoks toodetud hüvede määra, kuid kõige olulisem kriteerium on eramajanduslik „kasusaamine“. Kui Jumal näitab kätte tee, kuidas seaduslikul viisil rohkem kasu saada, siis ei tohi seda võimalust tagasi lükata ja tõrkuda Jumala ande vastuvõtmast. Seega rikkuse taotlemine polnud mitte ainult lubatud, vaid suisa nõutud. Ka puritaanide meelelahutused pidid kandma endas ratsionaalset eesmärki – olema füüsiliseks töövõimeks vajaliku puhkuse teenistuses. Taunitavad olid nad igal juhul siis, kui nad muutusid naudingulisteks, äratasid võistluslikku auahnust, tooreid instinkte või iha kihla vedada. Esteetilist või meelelahutuslikku pakkuv nauding ei tohtinud midagi maksta, kuna iga penni kulutamine mitte Jumala kiituseks, vaid mõnudele, oli taunitav teguviis.

Seega toimis protestantismi ilmalik askees omandi vahetu kasutamise vastu ning ei soosinud tarbimist, eriti luksuskaupade tarbimist. Seevastu vabaneti varade omandamise traditsionalistliku eetika kammitsaist ning legaliseeriti kasumi saamine kui Jumala tahe. Ilmaliku kutsetöö usuline väärtustamine koos tarbimise piiramisega tuli kasuks vara produktiivsele kasutamisele põhikapitalina. Weber rõhutab korduvalt, et kuhu puritaanliku ellusuhtumise võim ka iganes ulatus, tuli kõikjal ainult kasuks tendents kodanliku, majanduslikult ratsionaalse eluviisi suunas, seistes Weberi sõnul nüüdisaegse „majandusinimese“ hälli juures. Weber viitab John Wesley sõnadele, mille kohaselt usk peab paratamatult tekitama töökust ja kokkuhoidlikkust ning need ei saa luua midagi muud kui rikkust. Kuid koos rikkuse kasvamisega kasvab ka uhkus, kirg ja ilmaelu armastamine. Ehk et kui metodisti varandus kokkuhoidlikkuse ja töökuse tõttu suureneb, kasvavad ka tema uhkus, kired ja kõrkus, mistõttu alles jääb küll usu vorm, kuid selle vaim kaob pikkamööda. Võibki väita, et usulised liikumised hakkasidki ilmutama oma majanduslikku mõju alles siis, kui usulise vaimustuse haripunkt oli ületatud ning maine utilitarism esile sai kerkida. Tekkis spetsiifiline kodanlik kutse-eetos. Jumala armust ja õnnistusest teadlik kodanlik ettevõtja sai teenida kasumit, kuni tema kõlbeline käitumine oli laitmatu ja vara ei kasutatud ebasündsatel eesmärkidel. Tema käsutusse olid antud töökad ja Jumalikust elueesmärgist tööd ihkavad töölised, kes olid leppinud hüvede ebavõrdse jaotamisega maises elus ja pidasid seda Jumala salajaseks ja teadmatuks sihiks, millega tuli vaguralt leppida. Weber rõhutab siinkohal, et üks kaasaegse kapitalismi vaimu ja ühtlasi kogu kaasaegse kultuuri põhjapanevaid komponente – ratsionaalne eluviis kutseideede alusel – on sündinud kristliku askeesi vaimust. Askeesi valitsema hakkamine ilmaliku kõlbluse üle aitas kaasa mehaanilis-masinliku tootmise tehniliste ja majanduslike eeldustega seotud majanduskorralduse ülesehitamisele, mis tänapäeval ülivõimsalt sunnib seda eluviisi peale kõigile indiviididele. Askeesi vaim on sellest kestast kadunud, kapitalism seda enam ei vaja.

Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim

Siin on tegemist Max Weberi 1906. aastal avaldatud esseega, mis samuti on avaldatud raamatu „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ kaante vahel. Weber keskendub siin sekti liikme eetilisele tõendamisele, mis eristab teda kiriku liikmest. Sekti liikmeks võeti ainult neid, kelle eluviise sai sekt eetiliseks kvalifitseerida, andes sekti liikmele sellega nii-öelda kvalifikatsiooni-atestaadi. Kui kiriku liikmelisus on obligatoorne ega anna seetõttu oma liikmete omaduste kohta mingeid tõendeid, siis sekti näol on tegemist usulis-eetiliselt kvalifitseeritud voluntaristliku ühendusega, kuhu vastuvõtmine tähendas krediidiväärsust ja sotsiaalset staatust. Oluline oli liikmeks saamine alles peale põhjalikku taustakontrolli ja ainult läbi salajase hääletuse. Weberi tähelduses on ameerikaliku demokraatia spetsiifiliseks tunnuseks rangelt eksklusiivsete, ent vabatahtlike ühingute rägastik, kus sünnipära, rikkuse või ameti prestiižist olulisem oli (džentelmenlikult tõendatud) usaldusväärsus. Ta märgib, et kaasaegsete klubide ja seltside seisund on sektide sekulariseerimisprotsesside tulemus. Sekti liikmel pidid olema teatavad omadused ning ta pidi neid üha uuesti näitama, et end koguduses maksma panna. Selline sotsiaalse enesekinnituse vajadus kaaslaste hulgas oli omamoodi kasvatusvahendiks. Oluline ei olnud siin mitte eetiline doktriin, vaid eetiline hoiak. Lõpetuseks toob Weber ära võrdluse keskaegse tsunfti ja sekti vahel – tsunft ühendas kutsekaaslasi ja kasvatas neis kodanlikke voorusi, kuid seda üksnes „äraelamispoliitika“ ja traditsionalismi vaimus. Sektid koondasid endas aga selektsiooni ja kasvatuse kaudu eetiliselt kvalifitseeritud usukaaslasi, korraldades nende elu formalse aususe ja metoodilise askeesi vaimus ilma rikastamispüüdlust mahasuruva äraelamispoliitilise sihita.

Kokkuvõte

Hoolimata sellest, et Weber jätab väga palju küsimusi lahtiseks ning nagu ta isegi tunnistab, on mõne tahu uurimiseks vaja veel tööd teha, on Weberi kõnealuse teose väärtust kapitalismi arengu käsitlemisel raske alahinnata. Oma käsitlustega on Weber mõjutanud tugevalt kogu 20. sajandi sotsioloogiat. Tema selgitused protestantliku eetika mõjutustest kapitalistliku vaimu kujunemisele on tänapäeval küll keerulised mõista, kuid sellegipoolest määrava osatähtsusega kapitalismi arengute seletamisel.

Kasutatud kirjandus

Weber, Max (2007). Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Varrak, Tallinn.