Täpselt aasta pärast on poliitikutel saagikoristuspäev. Nagu seadus dikteerib, tuleb valimiskastide juurde minna oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Mis selle tagajärjel muutub, on raske ja tänamatu ennustada. Nii ka Vasalemmas, kus aktiivsus ja huvi valimiste vastu on aasta-aastalt näidanud negatiivset trendi. Aastal 2009 oli Harjumaal valimistest osavõtt 64,07% (kogu Eesti peale kokku 60,57%), kus aktiivsuse edetabelit juhtisid ennekõike linnad ja jõukamal järjel vallad (Viimsi, Kiili, Harku). Kõige madalam valimisaktiivsus kogu Harjumaal oli Vasalemma vallas - kõigest 52,33%, mis numbrites tähendab, et 2142-st valimisõiguslikust elanikust käis hääletamas kõigest 1121. Kahjuks ka 2005. aastal oli Vasalemma aktiivsus Harjumaa omavalitsustest kõige madalam - siis käis 1985-st valimisõiguslikust elanikust hääletamas 880, mis teeb valimisaktiivsuseks 44,3%. Mõtlemapanevad numbrid?!
Hiljuti Keila linnas toimunud rahvakoosolekul, kus vaagiti Keila linna ja valla ühinemise plusse ja miinuseid, nimetas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler Vasalemma valda heitunud omavalitsuseks, kes on loobunud sellest, et ise midagi oma olukorra parandamiseks ette võtta. Ministri väljaütlemine oli ajendatud küsimusest, kas regionaalministril on kavas kasutada seadusest tulenevaid hoobasid kutsuda läbirääkimiste laua taha ka Keila naaberomavalitsused, sealhulgas Vasalemma vald. Ministri pikast vastusest kumas üheselt läbi, et mõni omavalitsus peab lihtsalt põhjas ära käima, et valijad saaksid aru, kelle või mille poolt nad peaksid oma hääle andma. Kas Vasalemma vald on selleks valmis, et põhjas ära käia? Kas me õigupoolest üldse millekski valmis oleme?
Kui me võtame arvesse veel omavalitsuse võimekuse indeksi, mida Siseministeerium koostöös OÜ Geomediaga juba mitmeid aastaid avaldab ja kus Vasalemma on alates 2007. aastast allapoole kukkunud, olles saavutanud mitte väga austusväärse 166. koha (meie selja taha jääb ainult 60 omavalitsust Eesti vaesematest piirkondadest), siis teeb see väga mõtlikuks.
Jah, palju on tegemist objektiivsete asjaoludega - monofunktsionaalsus, töökohtade kadumine, keelebarjäär, haridustase, amortiseerunud korterelamud, amortiseerunud infrastruktuur, kaugus pealinnast, madalamad sissetulekud... loetelu võiks jätkata veelgi. Aga neid kõiki asju esineb ühe- või mitmekaupa ka teistes omavalitsustes, kes asuvad veelgi kaugemal ääremaadel. Ehk siis mis on ikkagi tekitanud selle, et Vasalemma vald ei ole suutnud teiste Harjumaa valdadega sammu pidada, vaid langeb üha sügavamale auku. Kaua me laseme sellel sündida enne kui tekib revolutsiooniline olukord - ühed ei saa ja teised ei taha enam nii jätkata? Võimalik, et regionaalministril oli õigus, nimetades Vasalemmat heitunud omavalitsuseks. Statistikaameti kodulehelt leiame, et heitunud isikuks nimetatakse mittetöötavat isikut, kes sooviks töötada ja oleks valmis töö olemasolu korral ka kohe tööle asuma, kuid ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud lootuse seda leida. Sellest tuletatuna võiks heitunud omavalitsus olla sellise valla- või linnavalitsusega omavalitsus, mille juhtkond oleks valmis küll kohe tööle asuma kui näeks olukorrast väljapääsu, kuid ei otsi seda, sest on kaotanud nii lootuse kui ka usu iseendasse.
Mida siis tuleks teha, et olukord läheks paremaks? Esimesena tuleks alustada sellest, et teha endale selgeks, kuivõrd olulised on valla arengu seisukohast valimised. Minna valima... kui mitte enda pärast, siis oma laste, lastelaste, lähedaste ja naabrite pärast, sest nii oleme me enda poolt vähemalt püüdnud midagi teha. Valime juhid, kellel on haridust, et mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse, haaret, et panna need valla kasuks tööle ja visionääri pilku, et vaadata mitme aastakümne kaugusele tulevikku. Teiseks tuleb loobuda suhtumisest, et me olemegi sellised viletsad, kellel pole asja rikaste valdade klubisse. Ka jõukus on suhtumise küsimus. Kui me ei kuulu Tallinna kuldsesse ringi, et tähenda see seda, et me ei võiks kuuluda hõbedasse ringi, millel on kuldse ringi ees mitmeid eeliseid - odav maaressurss, vaba tööjõud, kiire ligipääs olulistesse sõlmpunktidesse - sadam, raudtee, lennuväli, Via Baltica lähedus jne. Selleks aga tuleb teha ennast nähtavaks ja söödavaks neile, kes teevad investeerimisotsuseid. Kolmandaks tuleb hakata nõudma, et valla juhtkond tööle hakkaks. Me ei taha lugeda lehest ainult seda kui tublid on meie allasutused, kes hoolimata pingelisest eelarvest siiski iga päev oma uksed lahti teevad. Me tahame lehest lugeda ka seda, millal vallavalitsus jätkab spordihoone ehitamist, välisfinantseeringute taotlemist Euroopa Liidu fondidest, üleminekut alternatiivsetele küttelahendustele seoses elektrihinna tõusuga ja veel paljust muust. Selle kõigega ei ole liiga pikka aega tegeletud.
Siinkohal ei tahaks loeteluga pikemalt jätkata, kuid võin lubada, et püüan edaspidi nii mõnelgi mainitud või mainimata teemal detailsemalt peatuda. Ma ei välista, et tuleb ka endal peeglisse vaadata, aga eks seegi on üks osa analüüsist, millega järgmised 365 päeva täita. Vaatame siis lootusrikkalt tulevikku ja elame parema homse ootuses!
