Roman Ossipovitš Jakobson (1896-1982)
on tuntud kui Vene-Ameerika lingvist ja kirjandusteoreetik. Ta sündis Venemaal töösturist
isa ja keemikust ema järeltulijana jõukas juudi perekonnas. Jakobson õppis
Lazarevi Ida Keelte Instituudis, hiljem Moskva Ülikooli Ajaloo ja Filosoofia
teaduskonnas, kust sai magistrikraadi 1918. aastal. Kui 1920. aastal leidsid Venemaal
aset poliitilised konfliktid, läks ta Nõukogude diplomaatilise missiooni raames
Prahasse, et jätkata seal oma doktoriõpinguid. 1930. aastal kaitses Jakobson
oma doktorikraadi Charles’i Ülikoolis ning 1933 sai temast professor. 1939.
aastal põgenes Jakobson Berliini kaudu Taani, sealt Norrasse ja seejärel Rootsi
ning 1941. aastal õnnestus tal minna sõja eest kaubalaevaga USA-sse. Aastatel
1946-1949 töötas Roman Jakobson Columbia Ülikoolis, New Yorkis ning aastatel 1949-1967
oli ta õppejõud Harvardi Ülikoolis, Bostonis. Jakobson kuulus nõndanimetatud
Praha koolkonda, mida teiste hulgas esindasid ka Venemaa pagulasteadlased
Sergei Kartsevski ja Nikolai Trubetzkoy. Tema tööd olid olulisel määral
mõjutatud Ferdinand de Saussure teaduslikust loomingust.
Jakobsoni teooria kommunikatsiooni
funktsioonidest nägi esmakordselt trükivalgust 1960. aastal pealkirja all „Closing Statements: Linguistics and Poetics“
ühes Cambridge väljaandes „Style in Language“, avardades oluliselt seniseid arusaamu
kõneteo rollist kommunikatsioonis. Ilmunud artikli näol oli tegelikult tegemist
ühe Indiana Ülikooli juures 1958. aastal toimunud konverentsi kokkuvõttega, mis
kujunes omamoodi manifestiks, kus Jakobson esitas esimest korda oma tervikliku
teooria keelelise kommunikatsiooni komponentidest ja neile vastavatest keele
põhifunktsioonidest.
Milleks seda kõike on vaja mõista?
Kõige lihtsamini saab selle võtta kokku Juri Lotmani sõnadega: „Jakobsoni välja
töötatud baasmudel rakendamine võimaldas suure hulga keele-, kunsti- ning –
laiemalt – kultuuri uurimise probleeme siduda kommunikatsioonisüsteemide
teooriaga“ (Lotman 2010:127). Lotmani sõnul on „ühtse
kommunikatsioonisituatsioonide mudeli loomine oluliseks panuseks semiootilise
tsükli teadustesse“. Käesolev essee püüabki anda väikese ülevaate Jakobsoni
kõneteo baasmuselist ja selle rakendamise võimalustest kommunikatsiooni
analüüsis.
Jakobsoni kõneteo mudel
Jakobson keskendus kõnealuses
kommunikatsioonifunktsioonide käsitlustes küll lingvistika ja poeetika suhtele,
kuid selleks, et analüüsida keele poeetilist funktsiooni, leidis ta olevat
vajaliku määrata selle koht kõigi teiste keelefunktsioonide seas.
Nagu sissejuhatuses juba sai märgitud,
on Jakobsoni kõneteo mudel oluliseks edasiarenduseks kõigi seniste
kommunikatsioonimudelite aluseks olevale traditsioonilisele mudelile, mis koosneb
SAATJAST, VASTUVÕTJAST (adressaadist) ja TEKSTIST. Selline lihtsustatud mudel
näeb välja järgmine:
 SAATJA |
TEADE |
VASTUVÕTJA
(adressaat)
|
Jakobsoni kohaselt on kõnesündmuse
põhiosiseid ehk komponente kuus: SAATJA saadab TEATE VASTUVÕTJALE. Kuid toimimiseks
vajab teade KONTEKSTI, KOODI ja KONTAKTI. Eeltoodud mudel võtab seega uue kuju:
 SAATJA |
KONTEKST
|
VASTUVÕTJA
|
 TEADE |
||
KONTAKT
|
||
KOOD
|
Vaatame nüüd allpool lähemalt, mis
need kuus komponenti on. Selleks, et ükskõik milline kommunikatsiooniakt saaks
toimuda, on vaja saatjat, kes saadab teele teate ja vastuvõtjat, kellele teade
on adresseeritud. See on kõigile arusaadav. Kuid selleks, et teade toimiks, on Jakobsoni
järgi vaja ka osutatavat KONTEKSTI (ehk referenti), mida vastuvõtja on
võimeline haarama ning mis on sõnaline või sõnastatav, KOODI, mida nii saatja
kui ka vastuvõtja täielikult või osaliselt jagavad, ja KONTAKTI (füüsilist
kanalit või psühholoogilist sidet), mis võimaldab suhtlema asuda ja suhtlust
üleval hoida. Kõik need eelnimetatud osised ehk tegurid kutsuvad omakorda esile
keele erinevad funktsioonid. Sellist teadet, mis täidaks ainult ühte
funktsiooni, on raske leida. Enamus teateid kombineerib endas mitut funktsiooni
vastavalt sellele, milline on teate sisu ja millisel kujul on peetud vajalikuks
seda edasi anda.
Selleks, et mõista Jakobsoni
funktsioonide käsitlust paremini, püüame lähemalt vaadata kõiki kuut, millest
igaüks vastab ühele kõnesündmuse põhikomponendile.
Paljude teadete peamiseks ülesandeks
on referentsiaalne ehk
viiteline (ka denotatiivne, kognitiivne) funktsioon, mis on orienteeritud
KONTEKSTILE. Selleks, et sõnum oleks operatiivne, on vaja adressaadi poolt
haaratavat sõnalist või sõnastatavat konteksti. See on keel üldisemas
tähenduses.
Kõneleja hoiakut räägitu suhtes
väljendab emotiivne ehk
ekspressiivne funktsioon, mis on keskendatud SAATJALE. See püüab luua muljet
mingist emotsioonist, olgu see siis ehtne või teeseldud. Näiteks esindavad
emotiivset keelekihti hüüdsõnad („Oot-oot!“), mis erinevad referentsiaalsest
keelekihist nii oma kõlakuju kui ka süntaktilise rolli poolest. Analüüsides
keelt informatsiooni seisukohast, lisandub keele kognitiivsele aspektile
ekspressiivne, näilist informatsiooni edastav funktsioon. Siinkohal toob
Jakobson näite sellest, kuidas üks Stanislavski Moskva Kunstiteatri lavastaja
palus näitlejal moodustada nelikümmend erinevat teadet fraasist сегодня вечером („täna õhtul“)
eesmärgiga tuua esile selle sõnapaari kõikvõimalikud ekspressiivsed varjundid
erinevates emotsionaalsetes olukordades. Enamiku nendest teadetest suutis
publik olukorrapäraselt dekodeerida. Katset korrati seejärel nii, et laused salvestati
ja lasti kuulata katseisikutel, kes suutsid need emotiivsed teated ka lindilt
kuulatuna peaaegu eksimatult üksteisest eristada.
Järgmine on konatiivne ehk tungiv funktsioon, mis on orienteeritud
VASTUVÕTJALE. Selle puhtaim grammatiline väljendus ilmneb vokatiivis ja
imperatiivis. Käsklaused erinevad väitlausetest näiteks selle poolest, et
viimased võivad olla tõesed või valed, esimesed aga mitte. Väitlaused on
pööratavad ka küsilauseteks, kuid käsklaused mitte (näiteks imperatiivne „Joo!“,
mille kohta pole võimalik küsida, kas see on tõene või mitte, võrdluses
väitlausega „ta jõi“ ja küsilauseks pööratuna „kas ta jõi?“). Konatiivse
funktsiooni juures saame rääkida ka maagilistest vormelitest, mille puhul
antakse käsk puuduvale või elutule adressaadile (esineb näiteks rahvaluules).
Kui teate esmaülesandeks on suhtluse
kehtestamine, pikendamine või katkestamine, või kontrollimine, kas kanal
(näiteks telefoniühendus) töötab, samuti kaasvestleja tähelepanu köitmine või
veendumine tema tähelepanus, on tegemist faatilise
funktsiooniga, mis on orienteeritud KONTAKTILE. Selle näiteks on paljud
dialoogid, mis ei sisalda teavet ja mille ainsaks eesmärgiks on suhtluse
ülalpidamine („Hallo, kas sa kuuled mind?“). See on ka näiteks esimene
keeleline funktsioon, mille omandavad lapsed veel enne, kui nad on võimelised
saatma või vastu võtma informatiivset teavet.
Kui saatja ja/või vastuvõtja peavad
kontrollima, kas nad kasutavad sama koodi, on tegemist metakeelelise funktsiooniga, mis on orienteeritud kõne
KOODILE. Tegemist on tõlgitseva funktsiooniga, kus eesmärgiks on ühtlustada
osapoolte vahelist leksikaalset koodi. Selliseid metakeelelisi operatsioone
kasutatakse igas keeleõppimise protsessis (näiteks, „Mida tähendab põruma?“
„See tähendab läbi kukkuma“. „Aga mida tähendab läbi kukkuma?“ „See tähendab
eksamit mitte sooritama“. „Aga mida tähendab eksam?“ „See tähendab hinnangu
andmist õpisooritusele“. Ja nii võib üha jätkata. Ka tõlkimine ühest keelest
teise (või slängist tavakeelde) on oma olemuselt metakeeleline funktsioon.
Kui TEATELE keskendutakse tema enda
pärast, siis on tegemist keele poeetilise
funktsiooniga. Tegemist ei ole sõnakunsti ainsa funktsiooniga, vaid kõigest
selle keskse ja määrava funktsiooniga. Ning kindlasti ei saa poeetilist
funktsiooni käsitledes piirduda ainult luulega või luulest rääkides keskenduda
ainult poeetilisele funktsioonile. Me kasutame poeetilist funktsiooni
märkamatult oma igapäevases kõnes, et anda teatele hästikorrastatud kuju,
suurendades selle mõjukust ja tõhusust. Ja luuletekst täidab samas neidsamu
funktsioone, mis tavakeel – on referentsiaalne (räägib maailma asjust),
emotiivne (räägib autori tunnetest) ja konatiivne (didaktilisi suuniseid andvad
õpetuslaulud). Tuntuim Jakobsoni kirjeldatud näide on poliitiline lööklause „I
like Ike“, mis koosneb kolmest ühesilbilisest sõnast, kus ühesugusele
diftongile /ay/ järgneb alati üks konsonentne foneem /…l…k…k/. Lisaks riimuvad
selle kolmesilbilise vormeli mõlemad pooled omavahel „I like / Ike“.
Poeetilise funktsiooni kirjeldamisel
tuletab Jakobson meelde keelelise käitumise kahte peamist korraldusviisi –
valik ja kombineerimine. Rääkides mingil teemal (näiteks lapsest), võetakse
kasutusele üks olemasolevatest, sarnastest nimisõnadest (näiteks „tita“) ja
valitakse talle semantiliselt sobiv sugulasverb (näiteks „laliseb“). Ehk, et
valik tehakse ekvivalentsi, sarnasuse, sünonüümsuse ja autonüümsuse põhjal,
samas kui kombinatsioon, sekventsi ülesehitus, põhineb külgnevusel („tita
laliseb“ on märksa paremakõlalisem kombinatsioon kui „nooruk laliseb“).
Jakobson ütleb siinkohal oma kuulsad sõnad, et „poeetiline funktsioon projitseerib
ekvivalentsipõhimõtte valikuteljelt kombinatsiooniteljele“.
Nüüd, kus oleme keelelise
kommunikatsiooni komponendid sidunud funktsioonidega, saame eelpool toodud keelelise
suhtluse skeemi täiendada funktsioonide skeemiga, mis näeb välja alljärgnev:
 emotiivne |
referentsiaalne
|
konatiivne
|
 poeetiline |
||
faatiline
|
||
metakeeleline
|
Kui me paneme tegurid (kõneosised)
sama skeemi peale, saame ülevaatliku skeemi, mille on visandanud Peet Lepik oma
2007. aastal ilmunud monograafias:
adressaadile
orienteeritud
ekspressiivne
funktsioon
|
referendile
ja kontekstile orienteeritud kognitiivne funktsioon
|
adressaadile
orienteeritud
konatiivne
funktsioon
|
teatele
orienteeritud poeetiline funktsioon
 |
||
kontaktile
orienteeritud faatiline funktsioon
|
||
koodile
orienteeritud metakeeleline funktsioon
|
1972. aastal ilmunud artiklis
„Verbaalne suhtlemine“ arendab Jakobson oma arutelukäiku veelgi ning märgib, et
„nende funktsioonide vastastikust toimet ja eriti sellest tulenevaid
grammatilisi transformatsioone ei saa adekvaatselt lingvistiliselt käsitleda,
kui ei heideta kõrvale mehhanistlike vaadete jäänuseid. Näiteks referentsiaalse
funktsiooni laiendamine konatiivse funktsiooni arvel viib meie keele
imperatiivi primaarvormide sekundaarsetelt, ilmselt markeeritud ülekannetelt,
nagu näiteks „Mine!“ sellistele paljusõnalisustele nagu „Ma soovin, et sa
läheksid!“, „Ma käsin sul minna“, „Sa pead minema“ või „Sa peaksid minema“, kus
tõeväärtus on konatiivsele väljendusele vägivaldselt peale sunnitud.“
Ka
Juri Lotman käsitleb oma erinevates töödes Jakobsoni mudelit. Näiteks
kultuurisüsteemi käsitlustes märgib Lotman, et Jakobsoni mudelis sisalduvate
mõistete automaatne ülekandmine kultuurivaldkonnale toob kaasa hulgaliselt
probleeme. Peamine neist on see, et kultuurimehhanismis realiseerub
kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu. Ta viitab
seejuures kujuniliste ja sõnaliste seoste olemasolu obligatoorsusele ühtses
kultuurimehhanismis, mida võib vaadelda kahe erineva ehitusega informatsioonikanalina.
Tüüpiline juht, mida me oleme ka eespool kirjeldanud, on MINA – TEMA (ehk
SAATJA – VASTUVÕTJA), kus eeldatakse, et teade on „minu“ jaoks tuttav ja „tema“
jaoks tundmatu. Tagaplaanile jääb aga teine informatsiooni edastamise suund, mida
võiks kujutada MINA – MINA suunana, kus subjekt edastab teadet iseendale. Need
on näiteks sellised juhtumid, kus tekst täidab mnemoonilist funktsiooni
(informatsioon ei paigutu ümber mitte ruumis, vaid ajas). Kuid see arutluskäik
nõuab juba omaette käsitlust ja väljub käesoleva essee eesmärgipüstituse
raamidest.
Kokkuvõtteks
Kommunikatsiooniaktis osalejatel on
üks eesmärk – saavutada üksteisemõistmine. Roman Jakobsoni mudel näitab meile,
kuidas seda üksteisemõistmist saab uurida läbi erinevate funktsioonide, mis
kõik kas eraldi või kombineerituna annavad meile aimu kõnesündmuse rollist ja
eesmärkidest. Vaatamata sellele, et ka Jakobsoni mudelis on lihtsustusi või
koguni puudusi, on tegemist märkimisväärse edasiminekuga seniselt
traditsiooniliselt käsitluselt rakenduslikus mõttes märksa tõhusamale mudelile,
mida on võimalik aluseks võtta kõige erinevamates eluvaldkondades.
Siinkirjutaja on koos oma juhendajaga (Peeter Selg, PhD) püüdnud Jakobsoni
mudelit rakendada näiteks kommunikatsioonihäirete käsitlemisel governance ja metagovernance nähtuste uurimisel, kus igale Jakobsoni
funktsioonile on võimalik panna kõrvale vastav governance või metagovernance
tüüp.
Viited kasutatud allikatele
Jakobson, Roman (1989). Verbaalne
suhtlemine. Akadeemia 7: 1487-1502.
Jakobson, Roman (2012). Lingvistika
ja poeetika. Akadeemia 10: 1731-1773.
Lepik, Peet (2007). Universaalidest
Juri Lotmani semiootika kontekstis. (Tartu Semiootika Raamatukogu 6). Tartu Ülikooli
Kirjastus.
Lotman, Juri (2005). Kultuur ja
plahvatus. Kirjastus Varrak.
Lotman, Juri (2010).
Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar