Mõtisklusi ridade vahelt

On päris selge ja tegelikult ka mõistetav, et enim ridade vahele peidetud infot ja retoorikat võib käesoleval hetkel lugeda välja koalitsioonikõnelusi (ja nende katkemist / taasjätkamist) puudutavatest meediasõnumitest. See, kuidas ajakirjandus jälgib käesolevaid kõnelusi ja neid interpreteerib, väärib kindlasti käsiraamatu jagu õppematerjali. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas peaks korraldama avalikke suhteid nii, et kõik mis vaja, saaks öeldud  ja „välja lekiks“ täpselt niipalju kui vajalik ühele või teisele osapoolele. Korduvalt on siinjuures tabanud kriitikanooled võimukõneluste vedurit Taavi Rõivast. SDE esimehe Sven Mikseri sõnul on kõneluste takerdumise põhjuseks usaldamatus: „Kindlasti on väike usalduse defitsiit põhjustanud pokkerimängu, kus keegi ei taha oma kaarte eriti avada ja ei ole valmis tegema esimest sammu tagasi oma positsioonidest“ (ERR, 19.03.2015). Sellele väljaütlemisele eelnes eelmise päeva õhtul Rõivase poolt SDE, IRLi ja Vabaerakonna esimehele saadetud kiri Reformierakonna nägemusest valitsusliidu programmi osas, mis kindlasti oli suunatud rohkem avalikkusele kui tulevastele võimalikele koalitsioonipartneritele. Kirjas oli toodud kaheksa punkti, millega saab edasi liikuda, kuid ka viide tulumaksumäära tõstmise taotlusele, millega Reformierakond kindlasti ei pea võimalikuks kaasa minna. Kuigi kirjas ei ole otsesõnu öeldud, et tulumaksumäärade küsimus puudutab just Vabaerakonna nõudmisi, siis on üsna arusaadav, et valik Vabaerakonna väljaarvamiseks võimukõnelustelt on eestvedaja poolt sellega tehtud ning edasi jätkatakse juba kolmepoolsete läbirääkimistega. Olgu siinkohal mainitud, et igasuguste poliitpragmaatiliste seaduspärasuste järgi on enamuskoalitsioonist suurema koalitsiooni moodustamiseks alati mingi kindel põhjus, näiteks kahtlused ühe või mitme partneri ustavuses kavandatavale valitsusele, vajadus tasakaalustada vasakule või paremale jäävat tiiba või kui on tegemist ohuga demokraatiale, näiteks sõjaohu korral (põhjalikumalt kirjutab sellest Arend Lijphart oma raamatus „Demokraatia mustrid“, 2009). Mis ajendas Reformierakonda alustama kõnelusi just nelja erakonna vahel, on kindlasti teada paljudele, kuid ajakirjanduses sellest otsesõnu ei räägita. Mikser viitas usaldamatusele, mis on kindlasti peamine põhjus. Võimalik ajend on häiritud julgeolek Euroopas, mis eeldab kindlasti eeskätt rahvuslikult meelestatud jõudude konsolideerumist. Ja küllap mitte kõige marginaalsem ei olnud vajadus lihtsalt aega võita ja vett segada. Sellisest koalitsioonist oleks võitnud kõige enam Reformierakond, kes ainukesena neljast oleks taganud koalitsiooni enamushääled oma eelnõudele ka siis, kui üks partneritest oleks jätnud mõnes olulises küsimuses hääletamata. Teine võitja oleks olnud Vabaerakond, kellele on eluliselt vajalik järgmise nelja aasta jooksul vähemalt ühel korral end koalitsioonis pildile pressida, et neid ei tabaks kuningriiklaste või roheliste saatus outsaideritena, kes valijate poolt antud usalduskrediidi suutsid maha mängida. Kaks ülejäänud partnerit oleks tundnud (ja tegelikult tundsidki) ennast üsna ebamugavalt, kuna järeleandmised nii ministrikohtade kui ka lubaduste arvelt oleks pidanud tulema ennekõike neilt. Põhimõttel mängi kaasa või lahku. Esimesena aga lahkus mängust Vabaerakond, tõstes IRLi ja SDE aktsiaid rohkem kui ühe portfelli võrra ning lennutades Vabaerakonna Riigikogu tagumisse nurka lapsemeelselt käitunud EKRE kombel elu üle järele mõtlema.

Tegelikult ei plaaninud ma aga kirjutada üldse mitte sellest. Kuigi ka edasises ei saa me mööda valimistest ja poliitikast. Miks Siim Kallas andis oma toetuse Kalle Pallingule ja mitte Reformierakonna liidrile Rõivasele? Või miks Mart Laar asus läbi kehvasti õnnestunud telereklaami toetama Juku-Kalle Raidi ja mitte näiteks IRL-i peaministrikandidaati Juhan Partsi? Need on päris kõnekad faktid, mis lasevad ridade vahelt lugeda välja oluliselt enamat, kui lihtsalt seda, et Kalle Palling või Juku-Kalle Raid on toredad sellid ja (võib-olla ka) tublid poliitikud. Siim Kallase ootamatut reaktsiooni ajakirjanduse rünnakutele, aga ennekõike siiski oma erakonna noorema põlvkonna toetuse puudumisele mäletame hästi. Mart Laari ja Juhan Partsi vastuolud kanduvad aga tagasi aastasse 2006, kui Res Publica sisuliselt Isamaa „kampsikutele“ ühinemisega mütsi silmadele tõmbas ning uue sildi all vanade trikimeistrite vedamisel edasi liikus. Mart Laar on sestpeale kirjutanud rohkem ja rääkinud vähem, võttes endale sageli isalikult noomiva kõrvaltvaataja positsiooni ning suhelnud erakonnaga läbi meedias avaldatud tegevusjuhiste. Viimatiseks põnevamaks lugemiseks Laarilt oli palju meediakära tekitanud riigireformi ettepanekute sõnastamine, mida Äripäev kõlavalt nimetab Mart Laari suureks reformiplaaniks (ÄP 20.01.2015), kuid mis oma populismimaigulise retoorika ja primitiivse sõnakasutuse tõttu siinkirjutanule siiski pigem pettumuseks osutub. „Rahvas ei otsusta Eestis enam midagi… Parlamentarism on Eestis tühi sõnakõlks… Erakonnad on kogu võimu enda kätte haaranud… Bürokraatia ning ametnike hulk ainult kasvavad… Eesti jookseb inimestest tühjaks…“ on hirmutunnet tekitav kirjeldus kaosest, mida peaksid aitama lahendada „viis sammu ning nende sees mitmeid sammukesi“. Ma ei keskenduks siinkohal Riigikogu liikmete arvu vähendamisele 30 võrra (mis kuidagi ei lähe kokku Rein Taagepera valemiga parlamendi suuruse suhtest elanikkonda) või ministrite ja ministeeriumite arvu vähendamist nelja võrra (sellega ju ei kahaneks lahendamist vajavate probleemide ja teemavaldkondade arv ühiskonnas). Hoopis põnevam on lugeda, mida Laar arvab haldusreformist. Teiste ettepanekute seas nõuab Laar Siim-Valmar Kiisleri haldusterritoriaalse reformi seaduse viivitamatut vastuvõtmist ja mitmeid teisi omavalitsustasandit või regionaalset haldust puudutavaid muudatusi. Aga mida ütleb selle kohta näiteks endine regionaalminister Vallo Reimaa ajalehele Põhjarannik (07.03.2015)? Mäletatavasti oli Reimaa sunnitud 2008. aasta jaanuaris oma kohalt taanduma peale vastuolusid IRLi juhatusega, kes ta ministriametist ootamatult tagasi kutsus ja asendas regionaalküsimustes mitte väga tugeva Kiisleriga. Reimaa sõnul IRL oligi see, kes haldusreformi kunagi põhja laskis, sest neile oli palju kasulikum teemat üleval hoida kui seda lahendada. Reimaa väitel toetasid tema ettevõtmisi jõuliselt Keskerakond, koostöö laabus sotsidega ja Rahvaliiduga, suurepäraselt ka Reformierakonnaga, kuid „IRLi fraktsioon oli see-eest lootusetu“. Ta lisab, et „Sportlane võib küll väga hästi ketast heita, kuid see võib olla ka kõik, mida ta oskab“ (Ei peagi vist mainima, kelle pihta see kriitikanool oli suunatud). Miks Mart Laar järjekindlalt ja jõudsalt räägib haldusreformist, kuigi IRLi ministrid ei ole suutnud ühtegi laiemat konsensust pälvivat plaani välja pakkuda? Ikka ja jälle on need reformikavad taandunud lõpuks mehhaaniliste liitmisettepanekuteni, muudetud on aegade jooksul vaid kriteeriume. Kas Mart Laar kõrvalseisjana enam ei adu, mis toimub Eesti poliitikas või on tõepoolest tegemist puhtakujulise teema soojendamisega enne järjekordset valimiskarusselli, selle üle paneb too artikkel mõtlema küll. Laari teema lõpetuseks toome veel Eesti Panga endise nõukogu liikme Jaan Männiku kriitika praeguse nõukogu ja selle esimehe Mart Laari aadressil (ÄP 03.02.2015). Männiku sõnul on EP nõukogus tasu ning töökoormus ja vastutus totaalses disproportsioonis, EP nõukogu maksab riigile 1,5–2 miljonit. Otsesõnu soovitab ta nõukogu likvideerida ning selle raha riigisektoris miinimumpalga tõstmiseks suunata. Männik võtab oma jutu kokku sõnadega: „Mart Laar läheb kindlasti ajalukku suure reformaatori ja riigimehena, arvestades tema tegutsemist peaministrina. Sellel ajal arenes Eesti kiiresti. Praegu on Eesti stagnatsioonis.“ Ehk et kui üks manab esile kuvandi vohava bürokraatia kaosest, millele tuleks viivitamatult malakaga mats anda, räägib teine (tõsi küll, läbi lillede) nõukogust, mille funktsioon on Eesti krooni kadumisega oluliselt muutunud ning mis igasuguse austuse juures endise peaministri vastu ei peaks olema soe tuba, kus memuaare kirjutada.

Lõpetuseks võib lisada, et iga arvamusartikkel või uurivat ajakirjandust esindav meedialugu sisaldab endas tervet hulka allegooriat, mida paned tähele siis, kui see sind kõnetab. Mina puudutasin käesolevas meediakriitilises lühiessees poliitilise värvinguga artikleid, mis panid mind mõtlema ridade vahele peidetud sõnumi üle – kellele see on suunatud, mida autor tegelikult öelda tahab ja mis on selle sõnumi kontekst? Roman Jakobson (2012) peab oma keelelise kommunikatsiooni mudelis ühevõrra oluliseks nii konteksti, kontakti kui ka koodi, mis aitavad sõnumist aru saada. Kui mõni neist ära langeb, võib sõnumi sisu meie jaoks oluliselt teiseneda. Ridade vahelt lugemine on seetõttu paljuski keerulisem kui osalemine vahetus suhtlemisprotsessis. Seetõttu tekitab loetud artikkel mõnikord küsimusi rohkem kui neile on vastuseid. Kas Männik pidas silmas, et EP nõukogu raiskab riigi raha või vihjas ta Laari tervisele ja sobimatusele juhtida finantssüsteemi toimimise eest vastutavat institutsiooni? Kas IRLi jaoks on riigireformi läbiviimine isamaaline missioon või poliittehnoloogiline manipulatsioonivõte (töö, mida tuleb hoida)? Kas usaldus poliitikas on taandunud mänguteoreetiliseks mõõduvõtmiseks, kus ühisosa määratakse selle pinnalt, kelle närvid kauem vastu peavad? Neile ja paljudele teistele küsimustele aitab vastuseid otsida vaid meediakriitiline kirja- ja lugemisoskus.

 

Kasutatud kirjandus ja meedias avaldatud artiklid

Arend Lijphart (2009). Demokraatia mustrid. Valitsemisvormid ja nende toimimine kolmekümne kuues riigis. Eesti Rahvusraamatukogu.

Eesti Panga nõukogu ja Arengufondi võiks laiali saata. Äripäev 03.02.2015.

Jakobson, Roman (2012). Lingvistika ja poeetika. Akadeemia 10: 1731-1773.

Mart Laari suur reformiplaan. Äripäev 20.01.2015.

Sven Mikser kõnelustest: Usalduse defitsiit on põhjustanud pokkerimängu. ERR 19.03.2015.

Taavi Rõivase kiri Mikserile, Reinsalule, Herkelile: Läbi rääkida saab ikkagi asju rahulikult läbi rääkides, mitte neid rääkimata jättes. epl.delfi.ee 19.03.2015.

Ühe reetmise lugu. Põhjarannik 07.03.2015.