Täpselt aasta pärast on poliitikutel saagikoristuspäev. Nagu seadus dikteerib, tuleb valimiskastide juurde minna oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Mis selle tagajärjel muutub, on raske ja tänamatu ennustada. Nii ka Vasalemmas, kus aktiivsus ja huvi valimiste vastu on aasta-aastalt näidanud negatiivset trendi. Aastal 2009 oli Harjumaal valimistest osavõtt 64,07% (kogu Eesti peale kokku 60,57%), kus aktiivsuse edetabelit juhtisid ennekõike linnad ja jõukamal järjel vallad (Viimsi, Kiili, Harku). Kõige madalam valimisaktiivsus kogu Harjumaal oli Vasalemma vallas - kõigest 52,33%, mis numbrites tähendab, et 2142-st valimisõiguslikust elanikust käis hääletamas kõigest 1121. Kahjuks ka 2005. aastal oli Vasalemma aktiivsus Harjumaa omavalitsustest kõige madalam - siis käis 1985-st valimisõiguslikust elanikust hääletamas 880, mis teeb valimisaktiivsuseks 44,3%. Mõtlemapanevad numbrid?!
Hiljuti Keila linnas toimunud rahvakoosolekul, kus vaagiti Keila linna ja valla ühinemise plusse ja miinuseid, nimetas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler Vasalemma valda heitunud omavalitsuseks, kes on loobunud sellest, et ise midagi oma olukorra parandamiseks ette võtta. Ministri väljaütlemine oli ajendatud küsimusest, kas regionaalministril on kavas kasutada seadusest tulenevaid hoobasid kutsuda läbirääkimiste laua taha ka Keila naaberomavalitsused, sealhulgas Vasalemma vald. Ministri pikast vastusest kumas üheselt läbi, et mõni omavalitsus peab lihtsalt põhjas ära käima, et valijad saaksid aru, kelle või mille poolt nad peaksid oma hääle andma. Kas Vasalemma vald on selleks valmis, et põhjas ära käia? Kas me õigupoolest üldse millekski valmis oleme?
Kui me võtame arvesse veel omavalitsuse võimekuse indeksi, mida Siseministeerium koostöös OÜ Geomediaga juba mitmeid aastaid avaldab ja kus Vasalemma on alates 2007. aastast allapoole kukkunud, olles saavutanud mitte väga austusväärse 166. koha (meie selja taha jääb ainult 60 omavalitsust Eesti vaesematest piirkondadest), siis teeb see väga mõtlikuks.
Jah, palju on tegemist objektiivsete asjaoludega - monofunktsionaalsus, töökohtade kadumine, keelebarjäär, haridustase, amortiseerunud korterelamud, amortiseerunud infrastruktuur, kaugus pealinnast, madalamad sissetulekud... loetelu võiks jätkata veelgi. Aga neid kõiki asju esineb ühe- või mitmekaupa ka teistes omavalitsustes, kes asuvad veelgi kaugemal ääremaadel. Ehk siis mis on ikkagi tekitanud selle, et Vasalemma vald ei ole suutnud teiste Harjumaa valdadega sammu pidada, vaid langeb üha sügavamale auku. Kaua me laseme sellel sündida enne kui tekib revolutsiooniline olukord - ühed ei saa ja teised ei taha enam nii jätkata? Võimalik, et regionaalministril oli õigus, nimetades Vasalemmat heitunud omavalitsuseks. Statistikaameti kodulehelt leiame, et heitunud isikuks nimetatakse mittetöötavat isikut, kes sooviks töötada ja oleks valmis töö olemasolu korral ka kohe tööle asuma, kuid ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud lootuse seda leida. Sellest tuletatuna võiks heitunud omavalitsus olla sellise valla- või linnavalitsusega omavalitsus, mille juhtkond oleks valmis küll kohe tööle asuma kui näeks olukorrast väljapääsu, kuid ei otsi seda, sest on kaotanud nii lootuse kui ka usu iseendasse.
Mida siis tuleks teha, et olukord läheks paremaks? Esimesena tuleks alustada sellest, et teha endale selgeks, kuivõrd olulised on valla arengu seisukohast valimised. Minna valima... kui mitte enda pärast, siis oma laste, lastelaste, lähedaste ja naabrite pärast, sest nii oleme me enda poolt vähemalt püüdnud midagi teha. Valime juhid, kellel on haridust, et mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse, haaret, et panna need valla kasuks tööle ja visionääri pilku, et vaadata mitme aastakümne kaugusele tulevikku. Teiseks tuleb loobuda suhtumisest, et me olemegi sellised viletsad, kellel pole asja rikaste valdade klubisse. Ka jõukus on suhtumise küsimus. Kui me ei kuulu Tallinna kuldsesse ringi, et tähenda see seda, et me ei võiks kuuluda hõbedasse ringi, millel on kuldse ringi ees mitmeid eeliseid - odav maaressurss, vaba tööjõud, kiire ligipääs olulistesse sõlmpunktidesse - sadam, raudtee, lennuväli, Via Baltica lähedus jne. Selleks aga tuleb teha ennast nähtavaks ja söödavaks neile, kes teevad investeerimisotsuseid. Kolmandaks tuleb hakata nõudma, et valla juhtkond tööle hakkaks. Me ei taha lugeda lehest ainult seda kui tublid on meie allasutused, kes hoolimata pingelisest eelarvest siiski iga päev oma uksed lahti teevad. Me tahame lehest lugeda ka seda, millal vallavalitsus jätkab spordihoone ehitamist, välisfinantseeringute taotlemist Euroopa Liidu fondidest, üleminekut alternatiivsetele küttelahendustele seoses elektrihinna tõusuga ja veel paljust muust. Selle kõigega ei ole liiga pikka aega tegeletud.
Siinkohal ei tahaks loeteluga pikemalt jätkata, kuid võin lubada, et püüan edaspidi nii mõnelgi mainitud või mainimata teemal detailsemalt peatuda. Ma ei välista, et tuleb ka endal peeglisse vaadata, aga eks seegi on üks osa analüüsist, millega järgmised 365 päeva täita. Vaatame siis lootusrikkalt tulevikku ja elame parema homse ootuses!
laupäev, 20. oktoober 2012
teisipäev, 25. september 2012
Keskmisest kuumem septembri volikogu
Septembrikuu volikogu istung kujunes keskmisest kuumemaks. Mis ei ole iseenesest halb, sest vaidlustes sünnib tõde ja tõest on targal inimesel mõndagi õppida. Mõnest olulisemast teemast siis lähemalt.
Esimese päevakorrapunkti all, kus enam-vähem traditsiooniliselt annab vallavalitsus ülevaate viimase kuu olulisematest töövõitudest, saime teada, et Vasalemma vallas läks lasteaeda 15+15 last, Ämari kooli katlamaja viidi üle põlevkiviõli küttele (haiseb rohkem, aga hinnalt odavam), aasta õpetaja tiitli sai ka Vasalemma kooli õpetaja, tööle on hakanud seltsimaja uus juhataja, Kivi tänava pumbajaamale on paigaldatud uus ja soodne rauaeraldusfilter, Nõmme tänavale on pandud maha purustatud asfalt ning et maksulaekumised on paremad kui möödunud aastal. Kuid ka seekord olid volinikel mitmed küsimused. Küsimusele, kas vastab tõele, et Vasalemma Põhikooli kehalise kasvatuse tunde viiakse läbi ka pooleliolevas spordihoones, vastas vallavanem eitavalt. Loodetavasti see nii ka on, sest hallitavate lagedega pooleliolev ehitis on ohtlik nii laste tervisele kui eludele. Hoopis teravam diskussioon tõusis küsimusest, kas vallavalitsusel on mingisugune nägemus kardirajale rajatud laste mänguväljaku tuleviku osas. Selge on see, et mänguväljak ja autodroom ei sobi kokku. On ainult aja küsimus, millal nõrgem pool kannatada saab ning siis ei tahaks küll vallavalitsuse liikmete nahas olla, kes seni on olukorrale läbi sõrmede vaadanud (et mitte öelda kerge irooniaga teemasse suhtunud). Õnneks tundus, et volikogu enamus oli seekord küll üsna ühel meelel, et kardiraja tulevik tuleb otsustada juba üsna kiiresti ning et kui otsustatakse mänguväljaku kasuks, siis tuleb territoorium vastavalt ka tähistada. Oma kriitika sai ka politsei, kelle esindajaid oodatakse oktoobri volikogu istungile rääkima sellest, mida politsei on teinud ja mida kavatseb teha õiguskorra kaitsel Vasalemma vallas. Selgus, et järjest rohkem pöörduvad kohalikud elanikud turvalisuse teemadel volinike poole ning usaldus politsei vastu omab jätkuvalt langustrendi. Kas on süüdi ainult politsei esindajad või on suhlusprobleemid ka valla töötajatel, selle üle võibki vaidlema jääda. Kaugel pole aga piir, kus elanike kannatus võib katkeda ning kellelegi kodanikualgatuse korras üle küüru antakse. Seetõttu on äärmiselt vajalik, et riik ja omavalitsus õpiksid koostööd tegema, seda ka õiguskorra tagamisel (mäletame ju, et mõni aasta tagasi Reformierakonna ja Keskerakonna vallavalitsuse ajal see koostöö politsei ja turvafirmaga täiesti toimis).
Teine kuum teema oli Vasalemma valla eelarvestrateegia, mis jõudis esimesele lugemisele volikogus. Kuigi tegemist on finantsjuhi poolt koostatud korraliku ja detailse dokumendiga, juhtis Reformierakonna fraktsioon tähelepanu sellele, et strateegias sisalduva investeeringute kava näol on tegemist utoopiaga, mille kallal tuleks kõvasti tööd teha. Kui seni on (ekslikult?) arvatud, et spordihoone valmisehitamine vanasse mõisaparki on ennekõike Vasalemma sotsiaaldemokraatide valimislubaduseks ja prioriteediks, siis järjest rohkem on spordihoone muutumas Reformierakonna prioriteediks. Seda väga lihtsal põhjusel - me ei taha, et kümnekonna aasta pärast laiutavad keset mõisaparki varemed, mis tähistavad ühe vallavalitsuse läbimõtlematut ambitsiooni kivi ja betooniga ajalukku minna. Mäletame ju hästi, et varsti pärast üüratult kalli eelarvega ehitustegevuse algust oli otsas nii raha kui mõistus ning paljad müürisakid turritasid taeva poole. Küllap see oli ka üheks põhjuseks, miks tookord sotsid nii kergesti võimult taandusid. Hoolimata süvenevast masust pidi uus koalitsioon võtma laenu, et ehitis kiiresti katuse alla saada ja hoone vähemalt sellisel kujul konserveerida. Kes taipab ehitamiset, see teab, et vesi ja jäätumine on katmata müüride kõige suurem vaenlane (paar läbijäätumist ja müürid võib buldooseriga kokku lükata). Seetõttu polnud just palju valikuid.
Aga ka täna pidime volikogus kuulama demagoogiat, kuidas sotsid omaenda rahadega spordihoonet ehitasid. Tegelikult oli tegemist mitme buumiaasta jooksul valla eelarvesse kogunenud rahajäägiga (äris nimetatakse seda väljavõtmata kasumiks), mis Buratino kombel maasse pisteti lootuses, et katus, aknad-uksed, küttesüsteemid ja siseviimistlus ühel kenal hommikul lihtsalt olemas on. Ei olnud. Hoopis oli kadunud headel aastatel kogunenud raha, mida masu aastatel oleks hädasti tarvis läinud. Ja mitte ainult kadunud, vaid nagu hiljem välja tuli, mindi eelarvega isegi märkimisväärselt miinusesse.
Aga see selleks, igal juhul nähtub uuest eelarvestrateegiast, et valimiste aastal 2013 ja sellele järgneval aastal võetakse sadu tuhandeid eurosid pangalaenu (täpselt niipalju kui seadusest tulenev piirmäär lubab), kuid see puistatakse laiali kõige erinevamatele objektidele Rummul ja Ämaris. Mis ei ole loomulikult halb, sest ka need objektid vajavad kordategemist. Kuid selgelt oli tunda tänase koalitsiooni vastuseisu Reformierakonna ettepanekule keskenduda spordihoone valmisehitamisele, mida Vasalemma lapsed ja spordiklubid hädasti vajavad.
Mainida võib veel liikluskorralduse muudatust Rummu alevikus, kus vallavalitsus kehtestab kogu aleviku territooriumil 30-kilomeetrise kiiruspiirangu. Iseenesest mõistlik ja vajalik, kuid ka siin tuleks mõelda tervikkontseptsioonile. Aastaid on räägitud liikluskorralduskava vajalikkusest, mis peaks hõlmama valda kui tervikut. Täna vallavalitsus seda vajalikuks ei pea ning seetõttu jääbki mõistatuseks, miks just Rummu ja mitte kõik alevikud?
Teistel teemadel siis teine kord :)
Esimese päevakorrapunkti all, kus enam-vähem traditsiooniliselt annab vallavalitsus ülevaate viimase kuu olulisematest töövõitudest, saime teada, et Vasalemma vallas läks lasteaeda 15+15 last, Ämari kooli katlamaja viidi üle põlevkiviõli küttele (haiseb rohkem, aga hinnalt odavam), aasta õpetaja tiitli sai ka Vasalemma kooli õpetaja, tööle on hakanud seltsimaja uus juhataja, Kivi tänava pumbajaamale on paigaldatud uus ja soodne rauaeraldusfilter, Nõmme tänavale on pandud maha purustatud asfalt ning et maksulaekumised on paremad kui möödunud aastal. Kuid ka seekord olid volinikel mitmed küsimused. Küsimusele, kas vastab tõele, et Vasalemma Põhikooli kehalise kasvatuse tunde viiakse läbi ka pooleliolevas spordihoones, vastas vallavanem eitavalt. Loodetavasti see nii ka on, sest hallitavate lagedega pooleliolev ehitis on ohtlik nii laste tervisele kui eludele. Hoopis teravam diskussioon tõusis küsimusest, kas vallavalitsusel on mingisugune nägemus kardirajale rajatud laste mänguväljaku tuleviku osas. Selge on see, et mänguväljak ja autodroom ei sobi kokku. On ainult aja küsimus, millal nõrgem pool kannatada saab ning siis ei tahaks küll vallavalitsuse liikmete nahas olla, kes seni on olukorrale läbi sõrmede vaadanud (et mitte öelda kerge irooniaga teemasse suhtunud). Õnneks tundus, et volikogu enamus oli seekord küll üsna ühel meelel, et kardiraja tulevik tuleb otsustada juba üsna kiiresti ning et kui otsustatakse mänguväljaku kasuks, siis tuleb territoorium vastavalt ka tähistada. Oma kriitika sai ka politsei, kelle esindajaid oodatakse oktoobri volikogu istungile rääkima sellest, mida politsei on teinud ja mida kavatseb teha õiguskorra kaitsel Vasalemma vallas. Selgus, et järjest rohkem pöörduvad kohalikud elanikud turvalisuse teemadel volinike poole ning usaldus politsei vastu omab jätkuvalt langustrendi. Kas on süüdi ainult politsei esindajad või on suhlusprobleemid ka valla töötajatel, selle üle võibki vaidlema jääda. Kaugel pole aga piir, kus elanike kannatus võib katkeda ning kellelegi kodanikualgatuse korras üle küüru antakse. Seetõttu on äärmiselt vajalik, et riik ja omavalitsus õpiksid koostööd tegema, seda ka õiguskorra tagamisel (mäletame ju, et mõni aasta tagasi Reformierakonna ja Keskerakonna vallavalitsuse ajal see koostöö politsei ja turvafirmaga täiesti toimis).
Teine kuum teema oli Vasalemma valla eelarvestrateegia, mis jõudis esimesele lugemisele volikogus. Kuigi tegemist on finantsjuhi poolt koostatud korraliku ja detailse dokumendiga, juhtis Reformierakonna fraktsioon tähelepanu sellele, et strateegias sisalduva investeeringute kava näol on tegemist utoopiaga, mille kallal tuleks kõvasti tööd teha. Kui seni on (ekslikult?) arvatud, et spordihoone valmisehitamine vanasse mõisaparki on ennekõike Vasalemma sotsiaaldemokraatide valimislubaduseks ja prioriteediks, siis järjest rohkem on spordihoone muutumas Reformierakonna prioriteediks. Seda väga lihtsal põhjusel - me ei taha, et kümnekonna aasta pärast laiutavad keset mõisaparki varemed, mis tähistavad ühe vallavalitsuse läbimõtlematut ambitsiooni kivi ja betooniga ajalukku minna. Mäletame ju hästi, et varsti pärast üüratult kalli eelarvega ehitustegevuse algust oli otsas nii raha kui mõistus ning paljad müürisakid turritasid taeva poole. Küllap see oli ka üheks põhjuseks, miks tookord sotsid nii kergesti võimult taandusid. Hoolimata süvenevast masust pidi uus koalitsioon võtma laenu, et ehitis kiiresti katuse alla saada ja hoone vähemalt sellisel kujul konserveerida. Kes taipab ehitamiset, see teab, et vesi ja jäätumine on katmata müüride kõige suurem vaenlane (paar läbijäätumist ja müürid võib buldooseriga kokku lükata). Seetõttu polnud just palju valikuid.
Aga ka täna pidime volikogus kuulama demagoogiat, kuidas sotsid omaenda rahadega spordihoonet ehitasid. Tegelikult oli tegemist mitme buumiaasta jooksul valla eelarvesse kogunenud rahajäägiga (äris nimetatakse seda väljavõtmata kasumiks), mis Buratino kombel maasse pisteti lootuses, et katus, aknad-uksed, küttesüsteemid ja siseviimistlus ühel kenal hommikul lihtsalt olemas on. Ei olnud. Hoopis oli kadunud headel aastatel kogunenud raha, mida masu aastatel oleks hädasti tarvis läinud. Ja mitte ainult kadunud, vaid nagu hiljem välja tuli, mindi eelarvega isegi märkimisväärselt miinusesse.
Aga see selleks, igal juhul nähtub uuest eelarvestrateegiast, et valimiste aastal 2013 ja sellele järgneval aastal võetakse sadu tuhandeid eurosid pangalaenu (täpselt niipalju kui seadusest tulenev piirmäär lubab), kuid see puistatakse laiali kõige erinevamatele objektidele Rummul ja Ämaris. Mis ei ole loomulikult halb, sest ka need objektid vajavad kordategemist. Kuid selgelt oli tunda tänase koalitsiooni vastuseisu Reformierakonna ettepanekule keskenduda spordihoone valmisehitamisele, mida Vasalemma lapsed ja spordiklubid hädasti vajavad.
Mainida võib veel liikluskorralduse muudatust Rummu alevikus, kus vallavalitsus kehtestab kogu aleviku territooriumil 30-kilomeetrise kiiruspiirangu. Iseenesest mõistlik ja vajalik, kuid ka siin tuleks mõelda tervikkontseptsioonile. Aastaid on räägitud liikluskorralduskava vajalikkusest, mis peaks hõlmama valda kui tervikut. Täna vallavalitsus seda vajalikuks ei pea ning seetõttu jääbki mõistatuseks, miks just Rummu ja mitte kõik alevikud?
Teistel teemadel siis teine kord :)
pühapäev, 16. september 2012
Komisjonid arutasid Vasalemma valla eelarvestrateegiat
Vasalemma vallavalitsus on maha saanud ühe mainimistväärt dokumendiga - volikogu istungile suunatakse esimesele lugemisele Vasalemma valla eelarvestrateegia 2012-2016. Eelarvestrateegia koostamise kohustus tuleneb 2011. aasta jaanuaris jõustunud Kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadusest, mille kohaselt peab olema finantsplaan vähemalt nelja eelseisva eelarveaasta kohta. Eelarvestrateegia mõte on selles, et tagada valla eelarvepoliitika stabiilsus, planeerimise realistlikkus ja finantsiline jätkusuutlikkus. Koos arengukavaga moodustab eelarvestrateegia ühtse terviku ning selle abil seotakse omavahel eesmärgid ja ressursid eesmärkide elluviimiseks. Kõik on justkui väga hästi..., kuid juba esimesel dokumendi sirvimisel jäi silma paar asja, mis vajavad kindlasti ringitegemist.
Esiteks. Eelarvestrateegia ei lähe kokku valla värskelt vastuvõetud arengukavaga. Nagu vallavanem ka ise tunnistas, siis otseselt vastuollu need dokumendid ei lähe, kuid vallavalitsus ei jõudvat mõlemat dokumenti üheaegselt menetleda. Ometigi ütleb seadus, et neid asju käsitletakse ja menetletakse koos. Juba täna on selge, et nõutud tähtajaks ehk 1. oktoobriks ei jõuta kumbagi dokumenti volikogu poolt ära menetleda. Ometigi hakkas seadus kehtima juba tervelt aasta ja 9 kuud tagasi.
Teiseks. Investeeringute kavandamine vallavalitsuse plaani kohaselt on kõike muud kui mõistlik. Loomulikult on see seotud valimisteks valmistumisega - valimiste aastal 2013 on kavas soetada põhivara tervelt 935 011 euro ulatuses (võrdluseks 2012 ja 71 026 eurot) ehk üle 13 korra suuremas mahus kui käesoleval aastal. Laenu võetakse Vasalemma spordihoone ehituse omafinantseeringu katmiseks 2013-2015 summas 219 451 eurot, Rummu Lasteaia ja Ämari Põhikooli renoveerimiseks 2013-2014 summas 350 000 eurot, kergliiklustee rajamiseks Rummuni omafinantseeringu katmiseks 70 000 eurot ning Ämari vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimise omafinantseeringu katmiseks 2014-2015 summas 82 846 eurot. Kokku plaanib vallavalitsus tuua vallale täiendavaid finantskohustusi laenude näol 722 297 eurot (vanas vääringus 11 301 492 krooni). Kui me aga võtame arvesse, et KOIT- kavast ei ole tegelikult võimalik spordihoone ehitamiseks niikuinii toetust saada ning et see summa on ainult bluffimiseks investeeringute kavasse sisse kirjutatud, siis näeme, et kogu laenuraha läheb Rummu ja Ämari valijate häälte püüdmiseks, millest võidab kõige enam Keskerakond. Sotsiaaldemokraatlik vallavalitsus on aga muutumas ühe rohkem Keskerakonna puudliks, saagides oksa, mille peal ta ise istub.
Kolmandaks. Eraldi on toodud ära Vasalemma Infra finantstegevuse prognoos aastani 2016. Tuleb välja, et vallavalitsuse nägemuse kohaselt vallaettevõtet ei ole plaanis arendada ning sellel lastakse vegeteerida umbes samal tasemel, mille ta tänaseks on saavutanud, ehk siis nii kulud kui tulud kasvavad umbes tarbijahinna indeksi võrra ning uute teenuste ja toodetega turule ilmselt ei tulda. Aga elame-näeme.
Need olid vaid esmased mõttearendused, kuid järgnevate kuude jooksul rohkem numbritesse süvenedes tekib kindlasti rohkelt uusi mõtteid-ideid, mida jagada. Loodetavasti saab eelarvestrateegia peatselt üles ka valla kodulehele (sarnaselt arengukavale peab see läbima avalikustamise protseduuri) ning siis on võimalik sellel teemal ehk ka mingit diskussiooni arendada. Seniks aga ilusat ja sooja sügist!
Esiteks. Eelarvestrateegia ei lähe kokku valla värskelt vastuvõetud arengukavaga. Nagu vallavanem ka ise tunnistas, siis otseselt vastuollu need dokumendid ei lähe, kuid vallavalitsus ei jõudvat mõlemat dokumenti üheaegselt menetleda. Ometigi ütleb seadus, et neid asju käsitletakse ja menetletakse koos. Juba täna on selge, et nõutud tähtajaks ehk 1. oktoobriks ei jõuta kumbagi dokumenti volikogu poolt ära menetleda. Ometigi hakkas seadus kehtima juba tervelt aasta ja 9 kuud tagasi.
Teiseks. Investeeringute kavandamine vallavalitsuse plaani kohaselt on kõike muud kui mõistlik. Loomulikult on see seotud valimisteks valmistumisega - valimiste aastal 2013 on kavas soetada põhivara tervelt 935 011 euro ulatuses (võrdluseks 2012 ja 71 026 eurot) ehk üle 13 korra suuremas mahus kui käesoleval aastal. Laenu võetakse Vasalemma spordihoone ehituse omafinantseeringu katmiseks 2013-2015 summas 219 451 eurot, Rummu Lasteaia ja Ämari Põhikooli renoveerimiseks 2013-2014 summas 350 000 eurot, kergliiklustee rajamiseks Rummuni omafinantseeringu katmiseks 70 000 eurot ning Ämari vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimise omafinantseeringu katmiseks 2014-2015 summas 82 846 eurot. Kokku plaanib vallavalitsus tuua vallale täiendavaid finantskohustusi laenude näol 722 297 eurot (vanas vääringus 11 301 492 krooni). Kui me aga võtame arvesse, et KOIT- kavast ei ole tegelikult võimalik spordihoone ehitamiseks niikuinii toetust saada ning et see summa on ainult bluffimiseks investeeringute kavasse sisse kirjutatud, siis näeme, et kogu laenuraha läheb Rummu ja Ämari valijate häälte püüdmiseks, millest võidab kõige enam Keskerakond. Sotsiaaldemokraatlik vallavalitsus on aga muutumas ühe rohkem Keskerakonna puudliks, saagides oksa, mille peal ta ise istub.
Kolmandaks. Eraldi on toodud ära Vasalemma Infra finantstegevuse prognoos aastani 2016. Tuleb välja, et vallavalitsuse nägemuse kohaselt vallaettevõtet ei ole plaanis arendada ning sellel lastakse vegeteerida umbes samal tasemel, mille ta tänaseks on saavutanud, ehk siis nii kulud kui tulud kasvavad umbes tarbijahinna indeksi võrra ning uute teenuste ja toodetega turule ilmselt ei tulda. Aga elame-näeme.
Need olid vaid esmased mõttearendused, kuid järgnevate kuude jooksul rohkem numbritesse süvenedes tekib kindlasti rohkelt uusi mõtteid-ideid, mida jagada. Loodetavasti saab eelarvestrateegia peatselt üles ka valla kodulehele (sarnaselt arengukavale peab see läbima avalikustamise protseduuri) ning siis on võimalik sellel teemal ehk ka mingit diskussiooni arendada. Seniks aga ilusat ja sooja sügist!
laupäev, 14. jaanuar 2012
„Occupy Wall Street“ kui sotsiaalne liikumine
Rein Raud tõstatab Eesti Ekspressis üles terava küsimuse: mis annab alust arvata, et just võimu- ja saamahimu on need omadused, mis on meile kõige olulisemad ja mida me mingil tingimusel ei peaks üritama endas ületada? Kui ahnust mitte üksnes ei sallita, vaid lausa premeeritakse, kui konkurentsi hinnatakse kõrgemalt kui koostööd, siis käib alla solidaarsustunne.
Ilmselt just vajakajäämine solidaarsustundes, kasvav tendents sotsiaalseks kihistumiseks ning ühiskonnas üha teravamalt tunnetatav õiglustunde devalveerumine on viinud inimesed tänavale mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid mitmel pool mujalgi. Araabia kevade sündmused pole jõudnud veel vaibuda, kui maailma haaras uus masse koondav liikumine, mis sai alguse demokraatia ja vabaduse kantsist, Ameerika Ühendriikide suurlinnast New Yorkist. 17. septembril 2011 kogunes tuhatkond inimest Wall Streeti börsihoone juurde, et avaldada meelt pangandussüsteemi vastu. Sõnum on tegelikult lihtne – kapitalism sellisel kujul enam ei toimi ja pangandussüsteemis peab midagi muutuma. Eesti Ekspressis avaldatud intervjuus väidab endine investeerimispankur Tarmo Jüristo, et Occupy Wall Street liikumisel on tugevad anarhistlikud juured – puuduvad juhid, puudub soov muutuda poliitiliseks parteiks ning ka käitumine on selline, nagu riiki ei eksisteeriks. Konkreetsete juhtide ja ühtsete seisukohtade puudumist on peetud selle liikumise nõrkadeks külgedeks. Kuid just sellisena on liikumine muutunud sajapealiseks loheks, kelle kasuks töötab tänapäevane sotsiaalmeedia ning kelle raevu toidab hirm American dream’i lõplikust kokkuvarisemisest. Jüristo sõnul ei ole keskseks küsimuseks pankurite ahnus, vaid see, et aina suuremale osale inimestest on hakanud tunduma, et ahnus, korruptsioon ja ebavõrdsus ei ole tänapäevase kapitalismi ning esindusdemokraatia puhul pelgalt ebameeldivad kõrvalnähud, vaid olemuslikud jooned. Miks üldse on meil hulk inimesi, kes on stinking rich, samas kui paljud inimesed peavad vaeva nägema, et kuu lõpus kapis süüa oleks? Kas oleks kuidagi mõeldav nii, et sellist olukorda ei tekikski? Just selliste olemuslike küsimustega tegelevad lugematud miniassambleed erinevates linnades, telklinnakutes, erinevates mini-kommuunides üle riigi.
Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga pakub Eesti Päevalehes välja mõned lahendused, mida teha, kui kapitalism ja kultuuris juurdunud arusaamad sotsiaalsest õiglusest enam hästi ei sobi. Esiteks võib panustada veenmistööle, mis juuriks välja meie senised arusaamad sotsiaalsest õiglusest. Teiseks võib demokraatlik kapitalism asenduda autoritaarse kapitalismiga (kombinatsioon Aasia nuudist ja Euroopa väärtpaberiturust). Kolmanda võimalusena loodab ta, et leitakse mõni demokraatlik viis ressursside ümberjaotamiseks ja ebavõrdsuse kasvu pidurdamiseks. Occupy Wall Street liikumises ei näe Väljataga aga seda jõudu, mis viiks süsteemi muutumiseni. Tarmo Jüristo hinnangul on oluline aga just see, et protsesside käigus saavad otsused ühiselt läbi arutatud ning kõik on teadlikud probleemi olulistest aspektidest ja teavad poolt- ja vastuväiteid. Isegi kui jõutakse otsusele, mis pole esimene eelistus, on kõiki vähemalt ära kuulatud.
Võimalik, et sarnaselt paljudele eelkäijatele, on meil ka Occupy Wall Street liikumise puhul võimalus tulemust hinnata alles aastate pärast. Viitab ju Jüristogi oma intervjuus, et lühiajaliselt võib see liikumine tuua kaasa pigem vastureaktsiooni, läbikukkumise. Mõju võib avalduda alles palju hiljem.
Võib arvata, et Occupy Wall Street ise ei ole veel murranguliseks nähtuseks, nagu seda on olnud sotsiaalsed liikumised aastatel 1789, 1848 või 1968. Occupy Wall Street liikumine ei paku välja lahendusi, kuid tema näol on tegemist ühiskonna valulise reaktsiooniga teatud suundumustele, mida ei ole võimalik kauem ignoreerida. Võimalik, et Ühendriikide valitsus suudab järgneva poole aasta jooksul võtta vastu rida otsuseid, mis vähemalt hetkeliselt leevendaksid olukorda ning annaksid signaali ohustatud keskklassile, et neil on võimalus liikuvale rongile veel peale jõuda. Võimalik, et vähemalt näiliselt leitakse uus ühine välisvaenlane, tänu kellele on võimalik taas äratada ellu ameerikalik patriotism, armastus oma kodumaa ja valitsuse vastu, mis aitaks juhtida tähelepanu kõrvale olulisemalt. Kuid võimalik on ka see, et seisame uue ajastu lävel, kus peame tunnistama, et isegi kapitalism ei ole igavene, kuna ta põhineb inimese madalamatel tungidel – saamahimul ja ihade rahuldamisel. Viimase kahekümne aastaga plahvatuslikult levinud usk vaimsetesse väärtustesse, kodanikuühiskonda ja õiglusesse kui elukvaliteedi näitajasse on tekitanud surve ka liberaalse maailmakäsitluse ümberhindamiseks. Kui Jüristo sõnul sõltub ühiskondlikust kokkuleppest see, kuidas raha ühiskonnas jaguneb, siis on ka Occupy Wall Street liikumise sõnum selgeks signaaliks leppe osapooltele, et midagi tuleb ühiskonnas muuta. Ilmselt ei tee seda üks spontaanselt alanud liikumine, kuid kui ta on andnud kasvõi niipalju, et suutnud pälvida sedavõrd suure rahvusvahelise meedia tähelepanu ning survestanud valitsusi alustama sotsiaalset dialoogi oma rahvaga, on ta juba teinud midagi tõeliselt märkimisväärset.
Kasutatud kirjandus:
Sander, M. (09.12.2011). Occupy Wall Street on anarhistlik liikumine. Eesti Ekspress. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386 (02.01.2012).
Väljataga, M. (20.12.2011). Enne uut normaalsust. Eesti Päevaleht. http://www.epl.ee/news/arvamus/enne-uut-normaalsust.d?id=63566844 (02.01.2011).
Raud, R. (19.12.2011). Mis meid määratleb? Eesti Ekspress. http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/rein-raud-mis-meid-maaratleb.d?id=63437784 (02.01.2011).
Tellimine:
Postitused (Atom)